Perenaise, omnivoori ja herbivoori elust

Pühapäevalõunaks sõime seekord kana.

Kõik tõstsid omale toidu ette, Väikevend jäi aga mõttesse:

Emme, kas need on inimesed kondid?

Ei ole inimese omad, kana omad on.

Aga kes kana kinni püüdis? Ja miks me sööme kanakest?! nõudis Väikevend nüüd juba mõningase nördimusega.

Suurem Vend selgitab: Mõned inimesed ei söö ka kana ja üldse loomi, sest neil on loomakestest kahju. Nemad on taimetoitlased.

Õde Kõrreke täpsustab terminoloogiat: Jah, nemad on herbivoorid. Meie oleme omnivoorid.

Mina mõtlesin jälle sellele, kuidas minu lapsepõlves oli perenaise elu nii paljus erinev. Kõigepealt oleks tulnud seista poesabas või minna turule ning osta terve kana, kui muidugi üldse oli parasjagu kana saada. (Võimalik, et planeeritud kana asemel tuli hoopis hakkliha osta.)  Siis see maitsestada ja ahju panna – Mamma tegi mäletatavasti kana hõbepaberis – muuseas, ka hõbepaberit ei olnud saada. (Mina ostsin maitsestatud koivad.)  Riisi keetis ta väikeses alumiiniumkastrulis, ikka nii, et mõõtis riisi ja vee potti. (Alumiinium on vist tänapäeval ebatervislikuks tunnistatud? Mul oli pruun riis keedukotikestega) Porgandisalatit riivis ta küll samamoodi nagu mina ja pani juurde vist suhkrut, kui ma õigesti mäletan. (Mina pannen ananassikompotti.)

Igal juhul ei tundnud ma ennast mitte vähem tublina kui Mamma omal ajal – no näed, ikka nii tore on mõnikord korralikku lõunasööki teha.