Agnes ja Gabriel mõnisada aastat hiljem

Polli päevikuid olin ma vaatama läinud juba kolmel korral – ning seejuures ära näinud kaks muud filmi, kuid päevikuid mitte. (Esimesel korral olin parasjagu kinoparklasse sisse sõitmas – see oli mu ainsal lühemal tööpäeval – kui helistas mu poeg ning teatas, et oli võtme koju unustanud. Teisel korral jõudsin hästi täpselt enne filmi algust ning piletid olid otsas. Ning kolmandal  vaatasin ilmselt päeva valesti, igal juhul nägin ära Turisti koos Deppi ja Joliega, kuid soovitud film oli ikka nägemata.) Viisin lapsed ööseks vanaema juurde ning kutsusin Mamma kah kinno. Piletid ostsin juba varem ära. Kusjuures Mammal, erinevalt minust, oli seljataga üksainus Polli päevikute üksainus ebaõnnestunud katse.

See on üks kõige filmilikumaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Üks asi on muidugi lugu ise, aga teine see, kuids seda lugu räägiti. Tegelikult ju mõnes mõttes nagu Agnes ja Gabriel, ainult et Liivi sõja asemel oli algamas Esimene maailmasõda.

Ja filmid on samuti Viimse reliivia aegadest muutunud. Nii nagu praegusel ajal on raske leida krimkat, mille lahenduse käigus ei ilmneks minegeid seksuaalseid ja/või sadistlikke tegusid, on ka filmilood teistsugused.

Muidugi on see baltisaksa subkultuur ses mõttes tänuväärt aines. Nad olid kõik oma üleharituses ja mõtestatud tegevuse puudumises rohkemal või vähemal määral väändunud. See tehti selgeks juba avastseenides.

Daam mängib tšellot. Küsib härralt:

Kes su tütrele vastu läheb?

Paul läheb.

Paul on ikka veel kapis.

Paul, kes on karistuseks kappi kinni pandud, pole mingi mudilane, vaid arvata nii kuueteistkümnene noorsand.

Vastu läheb ta oma kasuisa tütrele, kes saabub isa juurde, ning tema pagasi seas on kirst ema surnukehaga ning aborteeritud siiami kaksikute preparaat.

Dekadents, spliin ja eskapism. (Kas kõige selle kohta on ka sobivat eestikeelset sõna?) Samal ajal pole ju tegu sellise traditsioonilise valitseva klassiga, sest Vene keisririigi viimastel aastatel oli ju venestamine kärpinud nii mõndagi senist privileegi.

Muidugi oli üksikasjades mõningaid küsitavusi. (Nii näiteks arutasime sõbraga juba varem, kui mul film nägemata, kas kahekümne tuuris eestlase nimi võis 1914 olla Meelis – arvatavasti vist pigem mitte. Ja et kas talupojad – kes filmis olid pigem küll ju markeeritud – olid ikka nii vaesed siis, nagu film neid näitas. Ilmselt võisid olla, kuigi oli ka erandeid.) Aga samas ma arvan, et kunstilikavatsuslikus filmis pole need üksikasjad nii olulised (võrreldes näiteks õppefilmiga Tuulepealne maa).

Film oli tegelikult võimas. Mitte ainult need ajaloo asjad, vaid need, mis on tähtsamad. Armastus, ausus ja humaansus.  Või nende puudumine.

Mamma oli  samuti vaimustuses. Endale omaselt oli ta muidugi mures, et kas nad seal välismaal saavad ikka filmist aru. (Jah, ikka veel see ei-tea-mis-küll-teised arvavad…

Noh, uurisin pärast ineternetist ning võisin Mammale helistada ja teda rahustada – filmile on koguni auhind antud. Nii et ehk ikka siis saavad aru.)

Advertisements

One thought on “Agnes ja Gabriel mõnisada aastat hiljem

  1. Emme Liina ütles:

    Ei jõua ära oodata, millal Rakveresse jõuab, tegemist ju lähikant Põlulaga. Branne ema, kes nüüd kahjuks maamullas, oli tütrele neid legende rääkinud. Ju need siis kohalike suus levisid.
    Taluperede kohta ei tea, kuid mõisamoonakad olid küll vaesed: vanaema seitsme venna ja õega elas koos vanematega moonakatemaja ühes toas.
    Aga nime Meelis pole küll Virumaa selle aja kirikukirjades kohanud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s