Esimesed jõulud uues blogis

Mõnes mõttes ju ei midagi erilist. Ainult et lund oli vägevalt, ja tuli kogu aeg juurde.

Surnuaias käisime hommikul, siis oli veel täiesti võimalik parkimiskohtki leida. Kelgu võtsime Väikevenna suureks rõõmuks ühes, ka küünlad said kaasa, kuid lumelabidat ei taibanud ma autosse pista. Õnneks oli meil Väikevend. Kui tundus, et olime leidnud õige haua, lasime poisil hange sukelduda.  Tulemuseks kena oruke küünla paigaldamiseks lumest mägede vahel.

Kuuske me muuseas ei ehtinudki, jäigi kenasti rohetavana – ja ausalt öeldes on väga kena. Õhtul läksime Mamma juurde – ja seal said lapsed oma ehtimistarbe ka rahuldada.

Mamma maja jõululaupäeval

Käis jõuluvana. Loeti luuletusi, lauldi, mängiti flööti, räägiti anekdoote ja küsiti mõistatusi. Kõige pingelisem oli olukord Mammaga.

Huvitav, mida Mamma esitab, mõtisklesid autos lapsed.

Viimased kolmkümmend ja natuke enam aastat on ta laulnud Küll on tore Miisu, ütlesin mina.

Mamma juba alt ei vea!

Nagu ka mitte jõuluvana. Kiri jõuluvanale jäigi lastel saatamta. Käidi küll päris- ja virtuaalpoodides vaatamas legosid ja muud väärt kraami, kuid kõik jäid kahtlevaks.

Jõuluvana (kellel on maias Memm)

Ma ei tea, mida ma õieti tahaksin, ütles Lõvipoiss. Kindel on ainult “Kuidas taltsutada lohet“.

Jah, mina tahaksin seda ka, lisas Kõrreke.

Ning Väikevend, kes pole muidugi kehvemast puust, ütles kohe juurde, et ka tema tahab lohefilmi.

Lohefilm muidugi saadi, nagu ka muid väärt asju. Minagi sain kaks raamatut ja kommi, kuigi Kõrrekesega võrreldes pole ma muidugi nii tänuväärt pakisaaja. Kõrreke on jõudnud juba läbi nii sünnipäevaks kui ka jõuluks saadud raamatud. Õnneks on koolijõulupaki sisaldis veel lugemata, ja raamatukogu tehakse kah homme jälle lahti.  Mina olen samuti alustanud rohelisekaanelise Viivi Luigega, aga Luik on kuidagi hirmus tõsine. (Niigi on külm – nii et pooleliolev Dickens läheb kuidagi libedamalt.)

Jõulutoit oli maitsev. Prae tegi traditsiooniliselt Mamma, mina panustasin kirsi-vahukooretordiga. Ning kui Kõrrekese sünnipäevatordi juures oli tekitanud nurinat asjaolu, et kõigile ei jagunud beseedega tükke, siis seekord oli beseesid nagu lund.

Beseega tükke juba jagub!

Tõrvatilgaks lumes oli asjaolu, et järgmisel hommikul jäi ära planeeritud kirikuskäik, kuna kaevasin autot üle tunni aja lumest välja  (kuigi enne mind olid teised juba tänava lahti kaevanud – sahka pole siinmail viimasel nädalapoolel küll nähtud.) Väikevend koguni nuttis natuke (pühapäevakooli peole pidi ju ka jõuluvana tulema ja puha), kuid läks siis vennaga lumest tunneleid rajama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s