Komm “Menopaus”, sporditähed ja teised lobisevad kruvid

Igasugu vääritilugemised ja keeleäpardused olevat otsetee inimese alateadvusse. Mida siis arvata töölkäiva pereema kohta, kes seisab peale töönädala lõppu kommileti ääres ja loeb otse kommipakilt Menopaus. (Tegelikult oli umbes Menthoplus või midagi sellist…)

Puhkepäevadest esimene on läbitud.

Hetkel tundub, et elul pole vigagi, eks ole. Väikevend magab õndsas päkapikuootuses. Suuremad vaatavad telekat. Söögitoa laual on jäänused banaanikeeksist ja õitsev jõulukaktus.

Missugune petlik idüll.

Hommikul käisime raamatupoe lasteüritusel. Seal jagati kommi ja küpsist ja meisterdati popkornist pärgi. See ei tähenda mitte ainult seda, et autoiste on täis popkornist jõulehte tükikesi. See tähendas ka autotäit januseid lapsi. Janu ajab teadagi virisema.

Sellegipoolest siirdusime me kindlameelselt Mart Poomi autogrammitunnile kaubanduskeskusesse. Parklas oli autosid sama palju kui minu autos popkorni, kaugeimas nurgas siiski oli mõni vaba plats.

Esmalt muidugi lastele vett.

Kui nägin jalgpallihuviliste hordi, tulin mõttele viia Väikevend mõneks ajaks mängutuppa. Oodata pikas sabas kahe algklassilapsega on siiski midagi muud, kui oodata seal koos algklassilaste ja nelja-aastasega, kelle tugevaim külg pole kindlasti püsivus.

Autogrammi me saime – Lõvipoiss oli selleks spetsiaalse raamatugi kaasa võtnud. Ja vähe sellest, me arutlesime lastega Mart Poomi vanuse üle just hetkel, kui mikrofoniga ürituse juht, kes seda küsinud oli,  meie eest möödus. Nii premeeriti mind tütarlapseks nimetamise ja allkirjastatud jalgpalliga. Esimesest auhinnast piisas mulle täiesti, nii et loovutasin palli meelsasti oma pojale.

Kaubanduskeskus imeb inimesed endasse muidugi täiega. Loomulikult polnud mul pääsu, kui lugesime reklaamteadet, et korrus kõrgemal alustab autogrammide jagamist Kristina Šmigun.

Kui ükskord Väikevennale järele jõudsime, oli poiss väga rõõmus, aga poolenisti paljasjalgne. Üks sokk oli kusagile kadunud. Ilmselt tundis mu emasüda seda ette – olin nimelt autogrammisaba ajal ostnud hilbupoest Väikevennale kolm paari uusi sokke. Küsisime mängutoatädilt käärid. Ja – siis tuli Jonn, mis vääris Jonni nime. Nimelt tahtis pojanatt enda kätte nii kääre kui sokke. Mina olin nõus loovutama ainult käärid. Sellega ei olnud ta nõus. Peale mõningast tulutut vaidlemist panin lapse riidesse ja ühe saapa tõmbasin otse palja jala otsa. Jonn jätkus läbi terve kaubanduskeskuse. (Auto oli meil ju parkla servas.) Laps loopis saapaid jalast, ajas iseennast vaheldumisi pulgaks ja siis keedetud makaroniks ja muud taolist.

Olin, tuleb tunnistada, tõsiselt vihane. Ilmselt tuleb see asjaolust, et viimasel ajal on Väikevend suhteliselt mõistlik poiss olnud, umbes kaks aastat tagasi suutsin tänu igapäevasele praktikale küll täiesti stoiliseks jääda.  Vaata-kuidas-jonnib-ära-sina-kunagi-nii-tee-tädid ei läinud mulle üldse korda (isegi mitte see, et nende lapsed alati nii fenomenaalselt paid olid, ei häirinud mind eriti – ega mul sellele enda oma kõrvalt eriti aega mõelda polnudki). Mul pole illusioone – kahtlemata sattus mu vanemliku ebapädevuse tunnistajaks enam-vähem pool linna.

Eks ma muidugi ise jonnisin ka – sest kui poiss nägi, et ma tõesti saapa otse paljastele varvastele panin, oli tema juba nõus ka sellega, et mina hoiaksin sokke ja tema lõikaks. Kusjuures ma ei kahtlegi, et lapse mõlemad vanaemad oleksid sellele soovile ka järele andnud.

Oh, ma ei tea.

Õhtul istus lapsuke kenasti laua taga, sõi keeksi ja jõi hapsu, vaatas saadet Eesti talent ning küsis ägeda trummipoisi kohta – kas temal ka kruvid lobisevad?

Seejärel teatas, et tahab nüüd magada. Lasi duši all kenasti pea puhtaks pesta. Nõutas unejutuks oma viimase aja lemmikut Karlssoni ja siis veel Karumõmmi unelalu. Sättis hiire kaissu ja uinus enam-vähem momentaalselt.

Võib olla polegi petlik idüll.