Kuusk ja muu muretsemine

Jõulude-eelne aeg paneb mind pidevalt tundma end väga ebatäiuslikuna. Kõik saab tehtud kiirustades, viimasel minutil või peale viimast minutit.

/“Mamma, ärka üles!” ütles Muumitroll kohkunult. “On juhtunud midagi kohutavat. Nad hüüavad seda jõuludeks.”

“Mida sa sellega mõtled?” küsis Mamma nina välja pistes.

“Ma ei tea õieti,” vastas poeg. “Aga midagi on korraldatud ja keegi on kaotsi läinud ja kõik muudkui jooksevad ringi nagu narrid. Vahest on jälle uputus.”/

Täna hommikul poes kahetsesin, et mul pole võimalik mitte kuidagi draamakuningannaks saada. Kes siis kõik asjad ära teeks? Tulin toidupoest välja midagi ostmata…* ja läksin soetasin poe eest kaks väikest kuuske. Lapsed ju ootavad ja emale vaja viia.

/“Ah soo, te olete ka lõpuks üles ärganud, ” tähendas koduvana tädi võrdlemisi ükskõikselt. “Vaadake, et te veel mõne kuuse kätte saate, enne kui pimedaks läheb.”/

Kuused olemas, võtsime lastega natukeseks aja maha ja läksime hoopis kinno*, Norra jõulufilmi vaatama.  Film oli hea. (Ära otsusta päkapiku üle tema mütsi värvi järgi. On asju, millega iga päkapikk peab ise hakkama saama. Riku reegleid ainult siis, kui on väga vaja – aga siis tingimata. Jätan meelde.)

/“Hoidku küll, ütles koduvana tädi. “Aga te olete ju alati imelikud olnud. Ma pean nüüd minema… Tuleb veel jõulutoitu teha!”/

Kodus, nagu selgus, motiveeris kuusk lapsi oma toad korda tegema – ütlesin, et kuuse toon sisse siis, kui kõik on korras. Lõhn on muidugi vägev, mis sest, et puu ise on päris pisike. Homme ehime, minu ülesandeks jääb valvata, et talle liiga palju ehteid külge ei riputataks.

/“Kuusk?” kordas Kõõts segadusse aetult. “Kuusk? Oo, mis hirmus! Ei, see on väljakannatamatu… see tuleb ju veel ehtida… kuidas ma küll jõuan?“/

Õhtul käisin juuksuris*. Peeglist vaatasid mulle näkku kõik mu kolmkümmend kuus aastat.

Öösel, kui lapsed magavad, pakin ära veel viimased kingitused.

/“Mamma, Papa, Kõõts,” pomises ta. “Kõik tädipojad… kõige vanem siil… väikestele pole midagi vaja. Ja Snifi käest ei saanud ma mullu midagi. Pumps ja tädi… oh, ma lähen sellest lihtsalt lolliks!”

“Mis on?” küsis Tusklik kartlikult. “Kas nendega on midagi juhtunud?”

“Kingitused!” hüüdis Koduvana. “Järjest rohkem jõulukingitusi iga aastaga!”

Ta tegi väriseva käega oma nimekirja risti ning eksles edasi./

*Korralik koduperenaine muidugi nii ei teeks, vaid marineeriks kõrvitsat või keedaks seajalgu süldiks.

/“Kas te arvate, et see jõul on v ä g a näljane?” küsis mamma murelikult. /

Kõik tsitaadid pärinevad Tove Janssoni jutust Kuusk, mida ma ei suuda jätta lugemata ühegi jõulu ajal. Iseenesestmõistetavalt on tegemist Vladimir Beekmani tõlkega.