Päkapikurežiim

Selge on see, et mingit äratust lapsed enam ei vaja.

Esmalt kuulsin ma hõiskeid.

Emme! Õde! Venna! Päkapikud on käinud!

Väikevend oli känguruhüppega minu voodis oma hirmusvägapalavalt igatsetud advendikalendriga. Ja mitte tavalise, vaid lego rüütlite omaga. Lisaks veel kiri päkapikult ja väike jõuluvanakujuline šokolaad.  Otsisime välja õige kalendriruudu – seejärel pandi  kokku sepp, kes sai pihku mehise vasara. Lugesin ette kirja päkapikult. Siis jagas Väikevend oma šokolaadi minuga – ja oleks läinud ka õele ja vennalegi tükikest viima, kui ma ta elevust pisut maha rahustasin. (Küllap on neilgi päkapikk käinud – olgu siinkohal öeldud, et mu prognoos osutus õigeks.)

Ümberringi oli kõik haudvaikne.

Lülitasin telefoni kella vaatamiseks sisse.

Kell oli 2.11.