Aastalõpp: lohed, kuritööd ja dešifreeritud kõrvad

Detsembrilõpu peategelane on lumi,  ses pole mingeid kahtlusi. Umbes kord-paar päeva jooksul jään ma autoga oma koduõue sisse või välja sõites kinni. Seni olen lõpuks alati – kasutades seejuures ligimesi ja labidat – ka välja pääsenud.
*

Muidu on kõik tore. Kuriteod ühendavad isegi Kõrrekese ja Lõvipoisi, kelle omavaheline suhtlusstiil mind veel paar päeva tagasi juukseid kitkuma pani. Nimelt tõi jõuluvana neile detektiivimängu otse XIX sajandi Londonist. Nii et veretööde lahendamine käib enneolematus üksmeeles (ja Väikevend, kes ea poolest veel ei kvalifitseeru, tunneb end muidugi mõnevõrra üksildasena.) Ja kui meisterdetektiividel tõesti väsimus peale peaks tulema, on meil nüüd ka Geopol! Selle mängimist raskendab asjaolu, et Lõvipoisil on väehmalt peresiseselt raske leida adekvaatseid mängupartnereid raskemaks variandiks, aga kergema puhul anname me Kõrrekesega endast parima.
*

Lõvipoiss pani neil päevil paika ka oma tulevikupkaanid: Mul on kuus last ja limusiin. Ja kui me kuhugi sõidame, siis ma panen peale filmi “Kuidas taltsutada lohet”. Ma vaatan ise ka koos lastega seda filmi (naine sõidab).

Väikevend kuulas muidugi huviga ning pakkus õhinal:

Ma hakkan siis ka sinu lapseks!
*

Kõrreke on täis ärevust oma uute kõrvaaukude koha pealt. Tal on ju nüüd tervelt neli paari kõrvarõngaid: kahed sai sünnipäevaks, ühed valis ise püstoli jaoks auke tehes välja ning ühed sai jõuluvanalt.  Nii et valik missugune. Ainult, nagu ta  hiljuti nentis, peab ta ise olema hoolas ja kõrvu dešifreerima. Nii olevat ilusalongis kästud teha!
*

Lisaks teadaanne kõigile lugejatele, kes peavad end Iibisepesast saadetavate jõulukaartide õigustatud subjektideks. Te saate need! Ja enne lihavõtteid – me panime täna juba posti, ausõna!