Minu täiesti isiklik lugemisaasta

I

Mõnikord kipub ununema, kui kinni on inime oma kultuurilises algoritmmõtlemises. Lugu, mida räägitakse, võib ju olla üllatav, aga kuidas räägitakse, pole seda pea kunagi. Näiteks positiivne kangelane-eesmärk-takistused-nende ületamine-tasu. Oleme viimasel ajal Kõrrekesega sellest rääkinud, nii et tegelikult võib öelda, et kasvatan ka ise seda algorimmõtlemist.

Ses mõttes oli tore avastada uuesti tšiili indiaanlaste lood. Neis asjad lihtsalt juhtusid nagu juhtusid. Seejuures või lõpus valge mees tubli indiaanlase maja ikkagi põlema panna (ja kõik kangelasteod oleksid justkui mõttetud). Aga ikkagi ei puudu oma õpetuslik iva:

Siis sättis rebane naela sina kohta, kus on ajud, lõi kõvasti nuiaga ja iibis oligi surnud. Seepeale sõi rebane iibise liha ära ja katsus ta reieluudest endale flööti ja pikka vilepilli meisterdada.

Oma lemmikloost selles raamatus olen ma tegelikult juba kirjutanud.

Muinasjutud on toredad ja igati sobilikud kevadet oodates lugeda.

II

Ma arvan, et umbes pooled suvel loetud raamatud lugesin ma läbi bussireisil Poola. Nende hulgas ka Käbi Laretei Ludus tonalise. Käbi Laretei on kahtlemata tähelepanuväärne isiksus. Absoluutselt vaba igasugustest tabudest oma elust kirjutamisel suudab ta ometi hoida distantsi ja tekitada imetlust. Palav suvepäev on armastus- või pigemini juba kireromaani jaoks ka ideaalne ajastus. Kujutlus ujumisbasseiniga villast ja keerulistest suhetest Ludus tonalise taustal peabki muidugi mõjuma  bussis sadu kilomeetreid maha sõites ning leiget Värskat rüübates.

Ma ei tea, kas on siinkohal tarvilik öelda, et Käbi Laretei on üks mu lemmikkirjanikke?

III

Sügisel lugesin ma vist enam-vähem ühtainsat raamatut. (No see oli nüüd muidgui liialdus, kuigi mitte just väga suur.) Sügisel ma armastan pakse mitmeosalisi elulooromaane (näiteks Jaan Krossi ma ei loe kunagi suviti!), nii et Sinuhe sobis sügisesse nagu valatult. Aaviku tõlge oli muidugi läbinisti üks paras sõnaus, aga mulle meeldis. Muidugi, kui kunagi näiteks pensionile jään või jalaluu murran, loen heal meelel ka Saluri varianti.  Sinuhe meeldis mulle väga.  Ja mitte ainult seepärast, et Vanade Idamaade ajalugu oli nii kaunisti puust ja punaseks tehtud. Vaid üldse. (Mis siinkohal tähendab, et mulle meeldis see lugu ja need tegelased ja see vaimukus ja lust ja kergus, millega seda lugu räägiti.)

Niisiis, see oli sügis.

IV

Talvel tuleb lugeda midagi, mis annab sooja! Istuda, selg vastu radiaatorit ja lugeda Dickensit on ülisoojendav. Tass piimaga kaneelikohvi, ja elu on absoluutselt täiuslik.

Suured lootused on mul varasemast lugemata, kuigi olen näinud filmi, Ethan Hawke ja Gwyneth Paltrowga. Viimane oli siis ilusamast ilusam ja film, ehkki ilmselt vähemalt kümme aastat tagasi nähtud, on kohati siiani meeles.

Mis mind Dickensi juures võlub – ma ei püüagi olla originaalne – on need atmosfäärid ja inimesed. Ja selles algoritmmõtlemisele omase kompositisoonitunnetusele kohaselt jooksevad kõik liinid muidugi kenasti (ja lugejale  kergenduseks) paika. Dickensit lugesin ma esmakordselt täiskasvanuna ning see on minu jaoks kohustuslik  haige-olemise lektüür. (Tervendav mõju on kindlaks tehtud.)

Ja ongi kõik. Ma ei pretendeeri siinkohal ei ülevaatlikkusele ega tegelikult isegi mitte heale maitsele.  Need on lihtsalt mõned (loetud) hetked, mis mulle praegu meelde tulid ja millest ma kirjutan.