Small talk – millest rääkida?

Detsembri kolmanda nädala eripära ei jää kajastumata põgusaimaski jutuajamises – ei kolleegiga koridoris, mõneminutilises telefonivestluses sõbraga või  lapse klassi/lasteaiakaaslase vanemaga (pihus kohustuslikud papptaldrik ning nutsaksas kingipakkepaberist).

Teemavalikus on eranditult:

1)Viirused – mis kellelgi põetud, mis põdemisel.

2)Jõulupeod – kus juba käidud, kuhu veel vaja minna.

Mõlemad teemad tunduvad ammendamatud – ilm näiteks ei tule enam meeldegi.

/Kirjutab siinkohal ema, kes käis just kontrollimas, kas lapse voodi kõrvale sai ikka plastmasskauss oksendamise puhuks./

Aiked plikad tuleb ästi põetata. Aiked plikad tuleb süstida

Lapsest saati haiglaselt terve inimesena on haigeolemine ikka päris huvitav kogemus. Muidugi käib asjaga kaasas vägev enesehaletsus –mul oli selline nohu, et ma arvasin, et ma suren ära selle kätte! – aga pole nagu kellegi ees ennast haledaks teha.

Visiit perearsti juurde oli nagu araabia turg. Tohtrihärra ütles: Nädal! Mina: Kaks päeva! Lõpuks leppisime kolme päeva peale kokku…

Ühe hommiku ikka olingi kohe voodis – ja see mõjus muidu päris hakkajale suuremale pojale nõnda, et kooli läks ta igal juhul hommikust söömata! (Kusjuures tavaliselt ta leiab hommikusöögi nii endale kui ka vajadusel Väikevennale…) Aga ega mul midagi eriti üle ei jäänud – juba sama päeva õhtul oli Väikevenna lasteaiapidu, kuhu igal juhul tuli end kohale vedada.

Peost on meeles kaks asja – Väikevend laulis kõvasti (aga mitte valesti) ning pidu oli õnneks lühike. Noos: Jõuluvana ja nõiatrumm. Lapsed tundusid raamatute üle päris rõõmsad.

Järgmisel päeval läksin tööle. Ees ootas… nojah, resümeerigem, et palju tööd.

Kukalt kratsides sai selgeks, et tütre klassis pole keegi õpetaja kingituse jaoks raha kogunud.  Ilmselt on see sedasorti mäng, et kellel esimesena närvid üles ütlevad – seekord, võimalik et haiguse mõjul olin see siis mina üks päev enne pidu. Saatsin meilinglisti kirja ja ostsin peale tööd kingi ära.

Väikevennaga koju tulles leidsin siit eest Lõvipoisi koos kahe sõbraga – ja trennikoti koju unustanud ning trenni mitte läinud Kõrrekese. Usaldasin nende hooleks Väikevenna ning läksin ise appi Lõvipoisi klassi kinke pakkima.

Täna olin mina siis see rongaema, kes koolipeole oma lapse etteastet – algusega pealelõunal kell neli – vaatama ei jõudnudki. (Õnneks lubas ühe klassivenna isa, minu enda kunagine klassivend, vähemasti pilte saata. Hea seegi!) Klassi peole ja kingijagamisele siiski jõudsin, Väikevend näpus.

Lõvipoisi noos: Vulkaanid. Lapsed tundusid raamatute üle päris rõõmsad. Kusjuures see oli ikka päris seaduspära, et tüdrukud said üldjuhul ilukirjandust ja poisid uurimisraamatuid.

Kõrvalklassis pidas klassiõhtut Kõrreke. Ta oli väga heas tujus, kuigi kurtis peokingade ebamugavust. Noos, ehkki erinevalt poistest, oli nende klassis loosipakk: raamatud  Totast ja Heidist. Esimesega oli tüdruk ülimalt rahul, teise puhul oli mõnevõrre ebalev : Mulle romantiline kirjandus just nii väga ei meeldi…

Kui peod läbi, pakksime end kokku ja läksime auto peale. Auto oli kooli kõrval väiksemas tänavas. Istusime peale, ning selgus, et ma oli liiga teeserva hange parkinud ja enam edasi ei liikunud.

Praktilise meelega Väikevend arvas, et me võiksime omale uue maja sinnasamma ehitada. Suuremad lapsed seevastu olid väga abivalmid ja aitasid valli rataste vahelt väiksemaks lammutada.

Koju me igal juhul jõudsime.

Mul on tunne, et ma hakkan juba terveks saama. Täitsa ilma süstimata!

(Pealkiri pärineb loomulikult Lärmisepa Lota venna toktor Joonas Malmi riseptilt.)

Suur valge lumi. Suur roheline tatt

Nüüd on see siis käes, eks ole.

Ei, ega kodusel režiimil muidugi midagi viga pole. Ärgata üles alles pool seitse. Keeta maisimannast putru. Süüa seda pohlamoosiga. Saata suuremad lapsed kooli. Manustada pisemale karupildiga köharohtu (ainus, mis aitab).

Minna voodisse tagasi koos meega hommikukohvi ja Trollitalvega. Ja taskurätipakiga.

Taevas oli peaaegu must, kuid lumi paistis kuuvalgel selgelt-sinine. Meri magas jää all ning sügaval mullapõues nägid kõik väikemutukad kevadest und.

/Meeleolukas nuuse./

Lapsepõlv terveks eluks

Paljud lapsepõlvega tavaliselt seostuvad asjad on minust mingil kummalisel moel mööda läinud, suhteliselt eakate vanemate ainus ja varaküps laps, nagu ma olin. Ei õdesid-vendi, ei samas vanuses sugulasi. Siiski oli mul mu esimesed kümne eluaastat parim sõbratar L, kelle tänu ma vist ühest ja teisest aimu sain. Need lapsepõlvesuved koos L-ga meie pere toonases suvekodus Põlva- ja Tartumaa piiril, need olid PÄRIS.

Ilon Wiklandi pildid olid muidugi ka minu lapsepõlve osa. Bullerby lapsi lugesin sealsamas suvekodus, ja pildid olid vähemalt sama tähtsad kui tekst. Näitusele Tartus jõudsime me eelviimasel päeval. Pildid olid küll koopiad ja sada korda nähtud, aga ikkagi on see soojus ja ehedus midagi niisugust, mis liigutab.

Autogrammitunnile raamatupoes mina muidugi keset tööpäeva ei läinud. Aga Mamma käis – ja nüüd on meil kolmes raamatus autogramm olemas. Tegelikult kõige armsam minu jaoks on Pöialpoiss Nils Karlsson – sest pildil Naljakäo loost on ehmatavalt ja naermaajavalt täpselt Kõrreke ja Lõvipoiss aastast 2003. See lapsepõlve loomine Iloni piltides on samamoodi PÄRIS. Pisikesed poisid oma igisegamini tubadega, toimekad väikelapsed pisut töntsakatel jalgadel, hakkajad patsidega tüdrukud, lapsed akende juures ootamas.

Ega ma tegelikult ei oskagi seda kirjutada. Kes on näinud – ja kes poleks? – see ju teab.

Täna käisime Kõrrekese ja Lõvipoisiga vaatamas samuti üht lapseks-olemise lugu. (Rõhusin poisi puhul geograafia- ja tüdruku puhul n.ö Pere-ja-Kodu-dimensioonile ja kaasa nad igatahes tulid.)

See oli lugu õige pisikestest lastest.

Pärast filmi jätkus juttu ikka pikaks ajaks. Ühest küljest tõesti see visualiseeritud geograafia – kuigi Lõvipoiss oli teatmeteostes lugenud Mongoolia rahvastikutiheduse – või õigupoolest küll hõreduse – kohta – sai filmi vaadates ikka päris hästi selgeks see üks inimene ühe ruutkilomeetri kohta. Nagu ka pisikese ameeriklanna elu San Fransiscos (väga armas haritlaspere, üldse mitte selline tüüpiline Meerikamaa). Pisike Jaapani piiga Tokyos, hapra ja kauni emaga klaasist kõrghoonetes. Väike pontsakas Namiibia poiss oma õige pisut vanema venna ja uhke tumedapatsilise emaga.

Kui ma lastelt pärast küsisin, missugune lapsepõlv neile kõige õnnelikum tundus, vastasid nad nagu ühest suust Mongoolia. Mulle endale tundus samamoodi. Totaalse tsivilisatsiooni ja totaalse palmi all istumise vaheetapp.

Aga minge vaatama, Tartus näitab veel vähemalt neljapäevani.

Veeavarii head küljed

Monika tervitas meid täna õhtul sellega, et võttis meie vee. (Mina pidasin esialgu muuseas süüdlaseks Väikevenda, kes armastab mõnikord veega mängida – ja kui sell peale tualettruumi kasutamist kraani avas ja demonstreeris, kuidas sealt vett ei tule, olin mina kindel, et see on mõni tema trikk.)

Nagu selgus telefonikõnest kohalikule valvespetsialistile, alustatakse remonttöid homme hommikul ning lõuna ajal on ehk vesi tagasi.

Teises telefonikõnes härrale võtsin olukorra kokku:

Eks me siis vaata, kus me homme hommikust sööme.

Tore, nentis rõõmsalt Kõrreke. See tähendab, et putru ei tule!

Elu võimalikkusest teismelise piigaga, askeesist ja judaismist

See, et peatselt üheteistkümnene Kõrreke on sisenenud teismeliste piigade maailma, on ootajale päris piinarikas. Ei, ega vend teiselpool ust ei oota muud, kui lihtsalt duširuumi vabanemist. Õde sisenes sinna kell üheksa ning kümme minutit enne kümmet polnud veel väljunud. Palusin tal kiiremini teha. Seda ta tegigi, nii et tuli uksest välja, öösärk tagurpidi seljas.

Ei lasta inimesel rahulikult isegi vannitoas olla.

Töö teismelistega on äärmiselt huvitav. Õpetajakoolituseski rõhutati, et igas teismelises on peidus filosoof.

Mõningaid mõtteid askeesi võimalikkusest tänapäeval:

Tänapäeval on võimalik askeedina elada. Paljud ei söö midagi, sest nad
tahavad kõhnaks saada.

Enamasti ei kuid võib-olla mõni inimene suudab. Enamasti pole võimalik
kuna inimene sureks nälga. Või sureks lihtasalt ära.

Tänapäeval ei saaks seda teha. Kuskil ei saaks seda teha ja see kestab kaua.

Ning viimaks huvitav võrdlus budismi ja judasimi kohta:

Budismi peamised põhitõed on need, et tuleb loobuda elust, söögist ja
kodust. Juutide usu järgi tohtis inimene mõningaid asju süüa.