Aasta algus. Võrdlemisi söödav

Head uut aastat!

Ma ikka vahel mõtlen, et kes ometigi viitsib sellist blogi lugeda. Ei mingit tähetolmu  jalajälgedes, lihtsalt natuke Eestimaa ilmast ja  laste kasvamisest. Keda, palun vabandust, kotib?

Et mis raamatuid me loeme või mida sööme.

Ka uue aasta tulek oli tavalisemast tavalisem. Ennelõunal läksime kõik koos kohalikku veekeskusesse ja olime seal enam-vähem sulgemiseni. Mul oli sinna minnes väike nohu, aga koju tulles oli seegi kadunud. Kõrreke oli meiega vaid natuke aega, kuna läks uut aastat vastu võtma hoopiski natuke maad linnast välja, sõbranna juurde.

Poisid said omavahel tavatult hästi läbi. Olen ammu täheldanud veeprotseduuride kasulikku mõju (ja mitte ainult nohule).
Sõime seal lõunat ka, ja kui Suur Vend oli konsumeerinud oma lõhepasta, ei kartnud ma enam, et kukub söömatusest keset basseini kokku.

Kodus tegin tule alla, panin praeahju kõigepealt keeksi. (Ma pean ütlema, et parema maitsega tainast pole ma vist kunagi teinud!) Kui mul oli õnnestunud keeks pealt ära kõrvetada (ja seest pisut tooreks jätta) – pidi muidugi olema täiesti lollikindel retsept – siis panin ka lihatüki ahju. Söödi nii keeksi kui liha kui ka kõike muud. Vaatasime horoskoobisaadet ja Tujurikkujat (mida pidasime kõik väga õnnestunuks), presidendi kõne vastu polnud kellelgi huvi.  Mul oli ostetud alkoholivaba vahuvein, mille pärast sain Suurelt Vennalt riielda – selline asi tekitavat lastes väärarusaamu alkoholist ja et kas ma tahan, et tema (või siis Väikevend) hakkaks kunagi alkoholi jooma?! Ma muidugi lubasin, et ma sellist patutegu, et ostaks alkoholivaba vahuveini, enam ei tee. Parem siis juba aus lastešampus.

Võtsime oma pokaalid ja lõime neid õues naabritega kokku ja lasime õhku ka oma ilutulestiku. Ja vaatasime naabrite oma. Väikevenna ehmatuseks oli naabritel külas ka tema inglise keele õpetaja perega. Head uut aastat, õpetaja! ütles ta ootamatult vaikselt.  Seekord pikalt jutustama ei jäänud, keegi polnud enam külmakraadidega harjunud.

Järgmisel päeval tuli Kõrreke tagasi. Temal oli väga lõbus pidu olnud kella viieni hommikul. Kuusteist on kadestamisväärne iga.

Ainus tähelepanuväärne asjaolu uue aasta alguse juures on see, et mul on kõigil päevadel õnnestunud teha lõunasööki nii, et kõik söövad. Tortilladele tegin muidugi kahe sorti täidist, üks liha ja teine köögiviljadega. Aga tänasesse hiinapärasesse nuudlirooga peitsin ära terve nuikapsa. Muide, kui jutt Hiina toidule läks – kas te teate, mis seesamiseemneõli tänapäeval ka maksab?! Ning lisaks – ainuüksi sel aastal on kulunud juba terve küüslauk. Seda ma võin õnneks toidule ka täiesti avalikult lisada, ei pea peitma (nagu kapsast).

Aga täna tegin sellesama keeksi, mis vana-aastaõhtul. Oluliselt madalama temperatuuriga ja pikema aja vältel küpsetades tuli see välja esmaklassiline. Mõlemad poisid sõid kolm tükki.

Lisaks polegi me midagi eriti teinud. Põletanud küünlaid, mänginud lauamänge, lugenud raamatuid. Mina olen kütnud. Ostnud vanimale ja noorimale lapsele uued talvesaapad. Väikevend ehitas täna naabriplikadega lumest onni ja tuli minu käest küsima, ega mul kuuseoksi pole. Elutoaskuuse küljes, on, nentisin. Ettepanekust mõned oksad talle onni jaoks loovutada ma keeldusin. Oota, millal see kolmekuningapäev tuleb?

Ühesõnaga,  tavaline, igav perekondlik olemine. Järgmine nädal  tööle, trenni, loomaringi, puhkpillilaagrisse. Kolmekuningapäev tuleb siis ka.

Rõõmsat aastat kõigile!

foto0750

 

 

Advertisements