… ja asjad

Elu on kulgenud mööda kodu-töö-laste logistika-trenn trajektoori laiemalt ning mööda arvuti-triikraud-pliit-voodi oma kitsamalt. Mis sa siin ikka suurt üles tähendad. Aga teisest küljest – kuna mu läpakast kukkus sõna otseses mõttes tükk küljest, siis tuleks ehk just võtta viimast. Kuniks teda veel meiega.

9789949386451.jpgKõige meeldivamad hetked on kahtlemata möödunud Väikevennale Oskarit ja asju ette lugedes. Me olime mõlemad kurvad, kui raamat lõppes. Kuigi, kui Kõrreke küsis, et millega see siis lõppes – ta kuulis vast mõnda lugu raamatukogutoast pealt – siis oli seda raske õigupoolest öelda. Lõppes sellega, et õhupall lendas kase otsast minema, aga Oskar leidis üles vanaema ammukadunud sõrmuse – selle järgi võiks ju arvata, et see oli üks igav lugemine. Kuigi tegelikult oli tundeline, fantaasiaküllane ja mõtlemapanev. Ja suhtlus õhupalliga oli muidugimõista puhas romantika.

Eriti tore oli alguses koht, kus AK kirjeldas introvetse poisi hirme: mõelda, täna kutsuvad võõrad poisid mind jalgpalli mängima, aga homme juba onni ehitama ja siis veel äkki tuleb sinna ööseks jääda ja pärast kalal käia… Väikevend kuulas, ja mõtles, et appi-kui-äge-see-oleks! Ja pärast siis rääkisime, kuidas erinevad lapsed erinevaid olukordi näevad. Tõeline introverdi mõistmise aabits.

Muidu pole meil midagi erilist juhtunud. Väikevennal oli vahepeal hääl ära – ta ise arvas, et nüüd ongi häälemurre käes – aga see läks üle. Suur Vend käis paariteistkümne miinuskraadiga õues jalkatrennis ja varbad polnud paar päeva hiljemgi päriselt endised. Kuigi ma viisin ja tõin kenasti autoga. (Teise linna otsa, loomulikult.)

No ja siis alustasime Sirli, Siimu ja saladustega. Tõesti, peale uue raamatu ei muutu meie elus vist midagi.

Selline  elu siis pleedi all, köetud ahju ja õhtujuturaamatutega. (No ja enamasti on ka kohvitass käeulatuses.)

 

Advertisements