… ja asjad

Elu on kulgenud mööda kodu-töö-laste logistika-trenn trajektoori laiemalt ning mööda arvuti-triikraud-pliit-voodi oma kitsamalt. Mis sa siin ikka suurt üles tähendad. Aga teisest küljest – kuna mu läpakast kukkus sõna otseses mõttes tükk küljest, siis tuleks ehk just võtta viimast. Kuniks teda veel meiega.

9789949386451.jpgKõige meeldivamad hetked on kahtlemata möödunud Väikevennale Oskarit ja asju ette lugedes. Me olime mõlemad kurvad, kui raamat lõppes. Kuigi, kui Kõrreke küsis, et millega see siis lõppes – ta kuulis vast mõnda lugu raamatukogutoast pealt – siis oli seda raske õigupoolest öelda. Lõppes sellega, et õhupall lendas kase otsast minema, aga Oskar leidis üles vanaema ammukadunud sõrmuse – selle järgi võiks ju arvata, et see oli üks igav lugemine. Kuigi tegelikult oli tundeline, fantaasiaküllane ja mõtlemapanev. Ja suhtlus õhupalliga oli muidugimõista puhas romantika.

Eriti tore oli alguses koht, kus AK kirjeldas introvetse poisi hirme: mõelda, täna kutsuvad võõrad poisid mind jalgpalli mängima, aga homme juba onni ehitama ja siis veel äkki tuleb sinna ööseks jääda ja pärast kalal käia… Väikevend kuulas, ja mõtles, et appi-kui-äge-see-oleks! Ja pärast siis rääkisime, kuidas erinevad lapsed erinevaid olukordi näevad. Tõeline introverdi mõistmise aabits.

Muidu pole meil midagi erilist juhtunud. Väikevennal oli vahepeal hääl ära – ta ise arvas, et nüüd ongi häälemurre käes – aga see läks üle. Suur Vend käis paariteistkümne miinuskraadiga õues jalkatrennis ja varbad polnud paar päeva hiljemgi päriselt endised. Kuigi ma viisin ja tõin kenasti autoga. (Teise linna otsa, loomulikult.)

No ja siis alustasime Sirli, Siimu ja saladustega. Tõesti, peale uue raamatu ei muutu meie elus vist midagi.

Selline  elu siis pleedi all, köetud ahju ja õhtujuturaamatutega. (No ja enamasti on ka kohvitass käeulatuses.)

 

Advertisements

One thought on “… ja asjad

  1. Mina ei tea, mis jama see on (väga harva, kui minuga juhtub), aga mul on Asjade-raamatut ette lugeda igav. Õhupallini pole veel jõudnud, äkki sealt murrab miskit teistsugust sisse või noh, tegelikult ma arvan, et läheb ikka paremaks. Minu üks parimaid viimase aja ettelugemisi oli Ulf Starki raamatuga “Vilista mulle, Johanna!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s