Äratuskellaga kelgutamas. Ja ülejäänud ajalugu

See nädal on reedesse õhtusse jõudnud küll hämmastavapanema intensiivsusega. Kuna ma eelmisel nädalal üle pika aja saabunud Suure Külmaga auto aku suutsin koomaseisundisse viia, siis oli meil väga öko autovaba nädal.

Kõik oleks muidugi suurepärane, kui mu töökoht ja kodu poleks üksteisest täpselt nii kaugel, nagu nad siin meie väikeses linnas üldse olla saavad. Nii et kodust tulime Väikevennaga välja paar minutit enne seitset. Me jõudsime kenasti kohale ning pealekauba saime ka väikese jalutuskäigu – parasjagu nii, et põsed läksid kenasti punaseks.

Ning kõik vajalikud asjad said ka ühes. Kui teisipäevaks oli Väikevenna kehalise õpetaja palunud kaasa võtta kelgu, oli laps mures. Ta oli kõigi nende lumevaeste talvede käigus üldse unustanud, et meil on garaažis kolm kelku. Punase kelgu võttis ka kooli kaasa. Ja kelgutamine oli sujunud nii meeleolukalt, et ka järgmistel päevadel mindi peale tunde kelgumäele. Ja kui oli vaja trenni jõuda, pani laps endale äratuskella tirisema, et jõuaks kelgu koolimajja tagasi viia ja ise bussi peale.

Ka talvehommikused jalutuskäigud olid väga sisukad. Näiteks tänasel hommikul vestlesime kooli poole jalutades esmalt robootikast – et kas pole tore, et ka mõned tüdrukud seal käivad. Ning et ajaloos pole sugugi alati nii olnud, et iga laps võib tegeleda sellega, mis talle meeldib ja mis tal hästi välja tuleb. Väikevend tõi kohe näiteks Belle ja Sebastiani filmi. Ning mina omakorda rääkisin talle Jeanne d’Arcist. Väikevend kuulas suure huviga ja esitas mitmeid küsimusi. Kui koolimajani oli veel üle tee minna, palus ta mul kiiresti teha: Räägi nüüd ülejäänud ajalugu ka! 

Ülejäänud ajalugu polnud pooltki nii huvitav. Mõlemad suuremad lapsed suutsid korraks haigeks jääda ja siis terveks saada. Suurel Vennal oli köha. Ta leidis, et hirmus tõbi ei lase tal kooli minna, keetis endale teed ja küsis minult köharohu nime. Kui ma peale tööd, trenni ja toidupoodi koju jõudsin – magamaminekuni polnudki enam palju jäänud – tuli ta mulle uksele vastu, pleed õlgadel ning lontiskõrvu, ja teatas, et oli köharohu nime ära unustanud.

Ükskord jõuab ema alati koju – ka bussiga – ja otsib köharohu välja.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s