Ka pikk vaheaeg saab otsa

Siin me nüüd siis oleme. Tänasel pealelõunal panin jõulust järelejäänud kuuse- ja päkapikumustrilise paberi ümber Väikevenna õpikutele-töövihikutele. Ja Väikevend pani need koolikotti ära. Mis tähendab, et ükskõik, kui pikk see jõuluvaheaeg ka pole, otsa saab ta ühel hetkel ikka.

Kuidas me homme üles ärkame, ei kujuta ma hästi ette. Ma ise olen harjunud ärkama seitsme-kaheksa vahel, lapsed julgelt tund-poolteist hiljem. Täna hommikul, kui üheksaks pudru olin valmis keetnud, mõtlesin, et näed, homme on sel ajal juba teine tund.

Aga kõigega harjub. Isegi, kui muutused on nii suurejoonelised, nagu meil siin ilmaga viimasel ajal. Viimastel nädalatel on temperatuur kõikunud nii neljakümne kraadi piires.

Mida me oleme teinud?

Oleme teinud süüa. Oleme käinud ka väljas söömas. Ja kõige imelisem – mäkist on mul õnnestunud kuidagi mööda hiilida.

Oleme käinud veekeskuses (vana-aastaõhtul).

Oleme käinud kinos. Ainult ühe korra küll. Film oli imeline. Meenutas natuke seda, mida Papa on rääkinud oma lapsepõlvest Austrias, põgenikelaagris. Võrratu elamus kõigile, kes armastavad loomi, lapsi ja ajaloolisi filme – no ja muidugi neid filme, mis hästi lõppevad.

Raamatuid oleme lugenud, kuigi mitte ehk nii palju, kui ma lootsin. Oskar ja asjad on meil Väikevennaga unejuturaamat. Ta ise loeb Samueli võlupatja, mis on kohustuslik ja mis talle ka meeldib. Kõrreke loeb noortekaid, peamiselt inglise keeles. Ja Suur Vend on teismeline. Ma ise olen lugenud paar krimkat ja õhtuti naudin Astrid Lindgreni sõjaaegseid päevikuid. Ainult uni tuleb kiiresti ja lugemine läheb aeglaselt.

Veel käis Väikevend loodusmaja talvises päevalaagris. See olevat olnud väga lõbus ja tegevusrohke. Kõrreke oli järjekordses pasunakoori-laagris. See oli liigagi lõbus ja tegevusrohke, nii et viimasel ööl olevat magamiseks jagunud kaks tundi. Suur Vend on teismeline.

Siis ma olen veel kütnud, kütnud ja kütnud. Käed on hukas ja nägu sageli tahmaga koos. Jah, inimene pole kunagi rahul sellega, mis käes. Mustada jõulude ajal lappasin vanast arvutist vanu pilte, kus oli lund ja kelgutavaid lapsi. Kütmine, vähemalt sellistes kogustes, oli mul kuidagi meelest läinud.

Iga kord, kui ma aknast välja vaatan, näen ma mõne puu otsas paksu varest. Ta vaatab peremehepilgul oma valdused üle. Kui ma pilti tahan teha, lendab ta minema. Täna lugesin naistelehe sisututvustust: Eduard saatis mulle ülevalt uue mehe. (Nõnda sõnas proua Edda.)

Maailm on täis imesid! (Ja jaanuarist pole veel isegi kolmandik läbi.)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s