“Ja see,” nüüd sirutas ta käed ette ja tegi, nagu saeks ühe käega teist, “tähendab, et mul on kiire. Ja mul tavaliselt on kiire.” (Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja)
Ma ikka mõtlen vahel, et kas see võiks olla kuidagi teistmoodi. Näiteks hommikuti, kui ma Väikevenda äratan. Ja magavat last tagant kiirustan ärkama. Mõnikord päris kurjalt. Siis kiirustan teda hommikust sööma, seejärel autosse. Ja kui ta vahepeal WC-sse läheb, kiirustan teda seal ka tagant. (Seda küll ukse tagant.) Seejärel kiiresti auto pealt lasteada, kus järgneb tavaliselt kui sa kähku teed, jõuad mulle lehvitama tulla.
Kui ma Väikevennale õhtul järele lähen, on kiire juba kuhugi mujale. Eelkooli või jalkatrenni või veel kuhugi.
Kevadõhtu – ehk pisut õues jalgrattasõitu või naabripoistega sõjapidamist läheb kiiresti nagunii. Et siis veel süüa ja pesta, ehk mängida ka mõni lauamäng või Suurelt Vennalt väljalunitud (tahvel)arvutipooltund. Ja siis on juba kiire magamaminekuga.
Täna õhtul viisin Väikevenna Mamma juurde. Et las ärkab ühel hommikul niisama, kiirustamata.
Ise käisin õhtuses trennis, uurisin suurematelt lastelt õppimise ja spordipäeva kohta. Hinne üks oli emakeeles seetõttu, et tööleht oli esitamata (täna õhtul sai kotti) ning Kõrreke sai 400 meetri jooksus oma klassis kolmanda koha. (Kui sa lõpus poleks AV endast mööda lasknud, oleksid teine olnud, õiendas Suur Vend.)
Ning ühel hetkel istusingi banaani süües ning varbaid vees leotades ning telefoniga lobisedes. Pole tõesti kellelegi öelda, et kui sa kiiresti ei tee, ei jõua me täna unejuttu lugeda..
Selle peale meenus üks pikem arutlus tänapäeva epideemilisest ajapuudusest:
http://ymbermangud.wordpress.com/2013/04/20/loobid/
vt eriti hävituslendurite juttu ja seda, mis sellele järgneb:
“Ajapuuduse tunne ei pruugi peale tulla sugugi ainult siis, kui me liigume oma loopidest läbi iseajast kiiremini. Seda paneksime me juba liiga hästi tähele ja võtaksime midagi kapitaalsemat ette, sest siit pole enam kollaps kaugel. Pigem vastab ajapuuduse tunne olukorrale, mil meie loobid on optimeerunud nii, et neist hakkab kaduma lisaaeg. Aega ei ole puudu, aga teda ei ole ka üle”
ning see mikrotasandi optimeerumine, “lisaaja kadumine [lõikab] katki ühe laiema ringi optimeerumise”.
(“iseaeg” tähistas seal tekstis minimaalset aega, mis ühe tegevustsükli läbimiseks kulub.)
Oh, kui hea kommentaar, Nodsu! Nii ongi.
Iibis, kell viis hommikul, kuna õhtune lebo tõi kaasa kusagilt kõrgemalt poolt saadetud manitsuse, mis materialiseerus järsku, keset ööd piiksuma hakanud külmkapis.
Kui ma nüüd kiiresti teen, jõuna veel tund aega magada.