Surnud, sünnitamas või tööl

Need kolm olekut on ilmselt ainsad, mis vabandaksid vanemliku elemendi puudumist mõnelt järjekordselt peolt või ürituselt või esinemiselt või võistlustelt.

Ei, palun ärge saage valesti aru, ma tõesti olen nõus omaenese järeltulijaid heldinud pilguga vaatama täiesti vabatahtlikult, aga kui see toimub õhtust õhtusse ja vahepeal muul ajal ka, siis see pisut nagu väsitab. Minu puhul avaldub väsimus selles, et ma hakkan tööde punkte valesti kokku arvutama. Õnneks kontrollivad lapsed need ise ikka üle ja nii mõnigi sõnas kaastundlikult: õpetaja, te olite vist väga väsinud, kui te töid parandasite!

Jah – esmaspäeval eelkooli lõpupidu. Tegelikult oli Kõrrekese flöödieksam ka, aga siis ma olin parasjagu ühes kolmest vabastavast olekust. Ning Kõrreke sai ka minu kaasaelamiseta hindeks üheksa.

Teisipäeval tutvus Väikevend oma kooli ja klassiga. Ostsime ka oma kooli õpilaspäeviku, kuigi, kahjuks vaid ühe eksemplari – Väikevend palus kahte, et ühte saaks täita kodus niisama ja teine oleks kooli jaoks. Õpetaja oli tuttav juba eelkoolist ning vähemalt üks võrukaelast klassikaaslane ka. Väikevend leiab endasugused eksimatult ja silmapilkselt üles.

Koolist kihutasime lasteaeda. Teel jõudis Väikevend täpselt seitse korda ümber mõelda, kas ta julgeb lasteaeda ööbima jääda või mitte. Lõpuks oli ta kohal ning siis oli muidugi lõbu laialt. Õnneks võisin mina mõne aja pärast koju tulla. Kodust leidsin eest oma kaks vanemat last, kes tavatus üksmeeles aitasid teineteisel veel viimaseid koolitöid teha. (Suur Vend õel inglisekeelset esitlust Keeniast ning õde vennal matemaatikaülesannet lahendada.) Suur Vend oli päeval ka Mammal abis käinud ning toonud kaasa rabarberikooki.

Kolmapäeval oli Suure Venna trennihooaja pidulik ja võistluslik lõpetamine. Suur Vend sai oma klubi hooaja parima kaitsja karika. Kohal olid ka kipsidega trennisemud – kui nii edasi läheb, saab klubi ka oma invameeskonna välja panna.Suur Vend oli rõõmus ning sättis karika hoolikalt teiste hulka klaaskappi.

Neljapäeval oli Väikevenna lasteaia lõpupidu. Lilled ja kallistused ja lõputud fotoaparaatide klõpsud. Kui välja jätta enda isiklik lasteaia lõpuaktus, oli see vist esimene, kus ma kohal olin (ja mitte titega ukse taga). Kodus ootas kook ja uus, sõjaväemustriline koolikott.

Täna algas Suurel Vennal kolm päeva kestev turniir. Ma ehk jätan homme ühe mängu vahele ja lähen ise ka trenni – kuigi täna ütles Suur Vend mulle karmilt peale mängu lõppu – sa hilinesid kümme minutit! (Ma käisin kahe mängu vahepeal kodus magamas.)

Ning et mul järgmisel nädalal igav ei hakkaks, ulatas mu vanem poeg mulle kena kutse etteastetega klassipeole. Ah, esmaspäeva õhtul pole ma tööl ning päris kindlasti ma ei sünnita ning arvatavasti ka ei sure.

Nii et kutsuge mind aga, ma tulen ja plaksutan, palju kulub!

Advertisements

3 thoughts on “Surnud, sünnitamas või tööl

  1. ritsik ütles:

    Päris hea 🙂 Aga veel nädalake kiirjooksu ja siis on ta läbi, see maikuine ürituste olümpia.

  2. Kaur ütles:

    Maikuu, jah, selline ta on.
    “Tennisemu” pani mu mõneks ajaks mõtlema, et kas mõni uudissõna on kõrvust mööda lipsanud või mis 🙂

  3. […] lugu lugedes tuleb puhas nostalgia peale. Ma mäletan hästi veel seda aega, millest kirjutab Iibis. Kuidas ükskord oli nii, et Kolmanda lasteaia lõpupidu algas kaks tundi enne Teise algkooli […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s