Elu justkui külas (ainult kiire on kogu aeg)

Oma tänasel peale-tööd marssruudil ( lasteaed-lasteaiakaaslase-sünnipäev-trenn-laps-sünnipäevalt-ära-kodu-pood-kodu) nägin ma pea igal pool tuttavaid. Isegi kassapidaja sattus õhtul poes keegi proua, kelle laps käib minu omaga samas lasteaias ning kes juttu tegi. Poekärusse tikrisiidrit pannes kontrollisin igaks juhuks, ega kusagilt ei paista jälle mõnda õpilast või lapsevanemat. (Mitte et üksainus siider reede õhtul midagi hirmsat oleks, aga siiski, külaelu asi – noh, teate isegi.)

Selle nädala nii-kiire-on! ja kõik-ununeb! tipphetk oli ilmselt kolmapäeval, kui mina ootasin Kõrrekest kodus, et minna temaga passi uuendama. Selgus, et samal ajal ootas teda ka flöödiõpetaja muusikakoolis (tavaliselt on neil tund küll teisel päeval.) Laps ise, nagu selgus, oli hoopis käsitööklassis ning õmbles põlle. Põll sai küll vähemalt valmis. Kui ta siis lõpuks koju tuli – flöödiõpetaja polnud veel selleks ajaks helistanud – sõitsime küll politseimaja parklasse, kuid nagu selgus, oli neiu oma senise passi siiski korduvatest meeldetuletustest hoolimata koju unustanud. No läksime siis ja täiendasime  lemmikloomapoes kassi krõbuskitagavara. Sain oma targalt tütrelt teada, et kassidel polevaki maitsemeelt (küll aga hea haistmine). Ostsin lapsele jäätist ning mu tütar oli nõus mu rattaga hooldusest koju sõitma.

Suur Vend, kes vaatas ühel õhtul teatris Grease’i ning ülejäänud õhtutel oli valdavalt trennis või staadionil,  kurtis mulle, et ma pole temaga ammu tegelenud. Ajasime siis eile temaga lihtsalt natuke juttu.

Täna lasteiasõbranna sünnipäevale sõites ütles Väikevend, et tegelikult tahaks ta hoopis kodus legodest ehitada. Jah, nii see on – kord nädalas eelkool, kaks korda jalgpall, siis veel pidu – isegi kuueaastase puhul nendid – ah, see tänapäeva kiire elutempo!

Varsti, õige varsti, saab vist aega pisut aeglasemalt võtta. Ainult et enne läheb veel kiiremaks.