Tigude hotell ja teisi tegevusi

Pühapäeva hommikul kell 6.57 tervitas mind kenasti päevariietes Väikevend. Laps, keda argipäevahommikuti tuleks õigupoolest kraanaga voodist välja tõsta, ärkab nädalavahetusel vägagi varakult. Peale mõningast vestlust, mis meenutas meie argihommikute dialoogi äraspidist varianti, tõusin ma ohates üles.

Läksin alistunult kaneelisaiakesi küpsetama (taina olin eelmisel päeval poest valmis ostnud). Oma teise tassitäie piimakohviga tulin magamistuppa tagasi. Imetlesin just aknast paistvat vaadet – õunapuu, laste emadepäevakalla ning kaardid ja linnulaul – kui tuli tütar Kõrreke flöödiga, et oma homsed eksamilood mulle ette mängida. Vastupandamatult kaunis hetk!

Suur Vend oli mõnevõrra pettunud, et Väikevennal polegi enam eelkooli kodutöid. Ta on tõesti väga innustunud õpetaja. Läksin trenni. Väikevend sai kodus arvutiloa. Mõtlesin kodu poole tagasi sõites, et Suur Vend võiks pisut muru niita. Ainult et pangu vanad tossud jalga! Koju jõudes selgus, et esimene pool mu soovist oli telepaatiliselt kohale jõudnud. Teine paraku mitte. Tore muidugi, kui laps tuleb ise mõttele muru niita. Aga jah. Ehk pole uhiuued lumivalged tossud just kõige mõistlikumad. Kuigi nüüd nad midugi enam lumivalged polnud.

Olin tige. Pahandasin. (Ilmselt täiest ebapedagoogiliselt, sest niidetud muru on ju vähemalt teoreetiliselt tähtsam kui uued tossud.) Pesin ära põrandad. Tegin lõunasöögi – kuna tegu oli pastatoiduga, polnud vaja ka Väikevennaga söömise või mittesöömise osas kaubelda. Et öine uni oli jäänud napiks, lugesin pisut raamatut ning kasutasin ära pühapäeva suurepärast võimalust pealelõunauinkuks. Ei olnud möödunud isegi mitte viitteist minutit, kui saabus Väikevend, et küsida, kas ta võiks muru edasi niita.

No oota natuke!Lase mul ometi puhata!

Kas viis minutit?


Tuleb nentida, et möödunud võis olla rohkem kui viis minutit, kui saabus Väikevend. Peas haav ja enesega rahulolev:

Ma niitsin muru!

Ega midagi. On võrdlemisi kindlaid võimalusi ema voodist kätte saada. Peahaavaga kuueaastane muruniitja on üks nendest. Nagu timuka poeg, kes on leidnud isa tööristad, kui kasutada kena võrdlust mu pooleliolevast raamatust. Väikevend oli võtnud kuurist kondimootoril töötava masina (selle kuurist kättesaamisel oli saadud ka peahaav) ning sellega ka jupikese muru ära niitnud.

Niitsin ise lõpuni. Naadid ning võilled õilmitsesid. Mõni asi ei muutu küll kunagi! Väikevend tegi vanasse lillepotti tigudele hotelli ja toitis neid võilillelehtedega.

Nii armsakesed … kuigi ega nad mulle väga ei meeldi! Aga me P-ga* jumaldame sitasitikaid ja sajajalgseid!

Kõrreke, kena laps, oli asunud ise pesu triikima. Esimest korda elus. Vau!

Tegin nädalalõpulehe retsepti järgi kamavahtu maasikatega. Suur Vend oli läinud staadionile pallipoisiks – ta käib seal mõnikord jäätiseraha teenimas.

Mina vaatasin Väikevennaga Nero Wolfe’i. Emme, väga imelik on kui sa vaatad lihtsalt telekat ja ei teegi midagi muud, kommenteeris Kõrreke.

Osutasin kontrolltööde pakile laual. Ma peaaegu vaatasingi telekat, ainult reklaamiapauside ajal parandasin töid.

Laual oli eile ühe töise protsessi lõpupreemiana saadud raamat maailma muuseumitest. Tegin selle juhuslikust kohast lahti. Ah, mis kena oleks minna mõnel nädalalõpul näiteks Rijksmuseumi.

Kamavaht, olgu öeldud, maitses kõigile.

*P – Väikevenna lasteaiakaaslane, täpsustan igaks juhuks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s