Psühholoog aknal

Täna jõudis kätte see kauaoodatud (ja korra ka edasilükatud) päev, kui me käisime koos Väikevennaga koolivestlusel.

Tõin poisi varakult lasteaiast ära, käisime koos mänguasjapoes ja valisime välja preemia, mille ta pidi saama, kui jätab vestlusel enda teada asjaolu, et talle meeldivad kõige rohkem relvad. (Preemiaks oli kollektsioonist puuduv sõjaauto koos sõduri ja snaipripüssiga.)

Seejärel sõime kooli lähedal kohvikus lõunat ja jalutasime – ikka plirts-plärts, käes on märts! – kohvikust kooli, kõht vastavalt maitse-eelistusele kana- ja seenesuppi täis.

Väikevend nägi ühel aknal kedagi seismas ja välja vaatamas.

See on kindlasti psühholoog!

See ei olnud psühholoog. Psühholoogi aken oli hoopis teises suunas.

Relvade kohta Väikevennalt ei küsitud, küsiti sünnipäeva ja anti lahendada ülesandeid. Kooli kohta küsiti ka.

Väikevend tahab küll kooli minna, kuna A, tema südamedaam, tuleb ka sinna kooli. Lisaks ootab ta väga kehalist kasvatust.

Üks mure on tal ka.

Emme, kellega sina siis mängima hakkad, kui mina ka kooli lähen?