Sukasilmadest ja vabadusest

Priiuse põlistamise päeva kontseptsioon meeldis mulle väga. Ja pani jahmatusega mõtlema, et tegelikult olen ma selle teise priiuseaja ju enam-vähem teadlikus eas täiega ära näinud ja läbi elanud (õnneks/kahjuks mitte läbi näinud ja ära elanud…)

Mul on kahju, et mul pole endal sellieid täiesti igapäevaelulisi märkmeid kaheksakümnendate lõpust/üheksakümnendate algusest. Et siis sellest ajast, kui näiteks Tartu teenindusmajas pakuti sukasilmade ülesvõtmise teenust, kusagil vasakut kätt koridori peal sai ka metallnööpe ja -neete riietele kinnitada.*

Elu vabaduses on vist see, kui enamasti vabadusele eriti ei mõtle. Tõtt öelda, kuna kolmapäeva hommikul läks kiireks (pidin sularaha välja võtma, et kolleegile teatripiletite raha ära viia), polnud aega lippugi vardasse tõmmata.

Peale tööd (minu ainus lühem tööpäev) ja trenni läksin poodi. Mõtlesin, et ostan suurema osa pika nädalavahetuse kraamist. Selline mõte oli tulnud ilmselt paljudele. Suures poes töötas kolm kassat ja sabas oli kaheksateist inimest. Seisin ja vaatasin järjest tigedamaid tuure koguvat järjekorda. Pahandati kassapidajaga ja paar pensionäri jättiski demonstratiivselt oma kaupa täislaotud käru poodi. Mõelda, kui üheksakümnendal oleks olnud poes nii palju kaupa – kõik oleksid olnud vist rõõmuga nõus ootama? Nüüd siis õigustatud pahameel. Vaatasin ka kella, õnneks jõudsin viia noosi koju, võtta lasteaiast väiksema poisi, et minna suurema mängu vaatama. Sõpruskohtumine teise kohaliku klubiga lõppes 60:49.

Õhtuks tegin liha ja salatit, kõik sõid. Panin mustad trenniriided pessu. Suure Venna treener oli võistluste pildid juba Facebooki üles laadinud.

Kuidas küll kaheksakümnendate pereemad sedasama tegid? Autoga, kui see peres oli, sõitsid ju valdavalt mehed. Lapsed toodi lasteaiast vist ikka jala või bussiga. Süüa tuli teha sellest, mis poest õnnestus hankida (ja poed pandi seejuures hiljemalt kaheksa kinni ka.) Vedas, kui oli pesumasin – ja Mammal oli, ainult, et tsentrifuugimiseks tuli veest tilkuv pesu käsitsi ümber tõsta. Nõudepesumasinat nägin esmakordselt klassiekskursioonil Soome 1990. aastal ning tundus äärmiselt võõrastav.

*Viimasest teenusest tundsin teravat puudust paar kuud tagasi, kui poja tuliuutelt teksadelt irdus kannaga metallnööp. Nööp teatavasti garantii alla ei käi. Riieteparanudstöökojas vaadati mind nõutult ja soovitati lihtsalt õmmeldavat varianti. Lõpuks sain nööbipoes nõuka-aegse kogemusega müüjalt paari sendi eest uue nööbi ja tõhusa soovituse see ise haamriga pahemalt poolt paika lüüa. Prouad, kelle sünniaeg jääb möödunud sajandi keskpaiga ümber, teavad ja oskavad tõepoolest kõike!