Ilusaid ja võõraid sulgi. (Inimestest ja kassidest.)

Selle kevadise vaheaja lõppedes võiks keerutada seelikut nagu mõisapreili Nikolai I aegsel Venemaal – mis sest, et inimene oli seal vaid mängukanniks kassi käppade vahel. Olgugi, et täna naised saunas (palun mitte võtta kujundlikult, kui ma ütlen naised saunas siis ma mõtlengi naisi spordiklubi saunas) väitsid, et tänavune suvi pidi tulema hiline, lühike ja vihmane.

Nimelt olen jõudnud õnnelikku etappi, kus lapsed võib saata kinno, ja ise võib sel ajal üldse mitte kinno minna – või minna vaatama hiljem ja mõnda muud filmi. Näiteks Elavaid pilte. Ma ei oska kohe öeldagi, kui väga see mulle meeldis. Kuigi tegelikult oli ju kurb film. Pigem on naisel tuge majast või kasvõi lauast või klaverist kui meestest – olgu siis isa või mees või armsam või poeg või pojapoeg. Ja muidugi tõdemus, et ei oska naised ikka õigel hetkel endale igavaid ja turvalisi juliusi võtta, ikka õhatakse huvitavate ja ohtlike erikute poole.

Elavate piltidega minu isiklik sellekevadine girlpower ei lõppenud. Kunstihoonesse kutsus kolleeg.

Kunstihoonet mäletan juba lapsepõlvest – ja mõni asi on muutumatu. Nagu näiteks prouad, kes jalutavad kunstisaalis, üleriided garderoobis, aga barett peas. Nagu mingi viibe, ühenduslüli lapsepõlve kunstinäitustega. Millegipärast meenus ka, et Anu Raua ema Valda on tõlkinud eesti keelde Kuristiku rukkis. Tütar on siis ürgsete teemade juures tagasi.

Anu Raua vaibad olid tõesti võimsad. Kunstist oskan ma veel vähem kirjutada kui filmikunstist, aga see müstilisus ja vägi ja värvid olid võimsad. Ühe väikese kübeme tõin koju kaasa. m2rts13 037

Kuidas võib nii pehmes substantsis nagu seda on lambad ja vaibad, olla nii palju jõudu, on õigupoolest seletamatu.

Ja nagu sellest veel vähe, nägin ära ka Utoopia ranniku. Siin oli jälle taskaalu mõttes palju kõrge lennuga mehi. Naised olid armasamad, emad ja õed – mitte, et selles poleks olnud piisavalt lusti ja võlu – aga mehed ja isad ja vennad olid ikka tähtsamad küll. Kõik need väikekodanlikust idüllist pärit mässajad ja revolutsionäärid – ega neid just mugav pidada pole. Mõni aeg sünnitab neid pealegi hulgim.

Aga teatri koha pealt – ma arvan, et viimastel aastatel olen ma näinud nii vähe täiskasvanute etendusi, näidake mulle mida tahes, ikka meeldib.

Istusin pealinna bussilt maha tulles kahekümnekraadises pakases autosse. Oli esimene kevadöö.

Kell kaks jõudsin koju, kass ootas mind juba. Indiviidi vabaduse teema, tundus, teda eriti ei huvitanud. Aga inimene oli ilmselgelt hea soe asi võtta küll.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s