Jõulurõõm ja jõulunutt

Mõnikord tundub, et jõuluaeg on mosaiik erinevatest kohustustest. Kuusk ja piparkoogid. Kingitused – kooli, lasteaeda, õpetajate kingirahad, kasvatajate kingirahad, treenerite kingirahad. Jõuluüritused. Maksta veelkord raha. Vaadata üle riided. Peoriided ja -kingad. Esinemiskostüümid (sedakorda sain tuua lavalaudadele karu, lohe ja tuulepoisi).  Jõuda vaatama etendusi, kuulama flöödimängu (muusikakoolis) ja koore (mitmel pool). Võidelda kommiuputusega. (Ega viimasest vist muud moodi võitu saa, kui kommid ära süüa. Siis on rahu majas ka.)

Aga kõigest eelnevast hoolimata – kurta oleks patuasi.


Esimene jõuluvana käis lasteaias. Väikevend sai raamatu. Ja pole seda reede õhtust saadik käest pannud. Me ei saanud lasteaiast tulemagi enne, kui kõik pildid vaadatud. Ja pildid on seal raamatus vaatamist väärivad – detailirohked ja väikeste vimkadega. See rõõm mitte lihtsalt raamatust, vaid jõuluvana toodud raamatust on nii ehe. Jõuluvana juba teab, kuidas lapsi rõõmustada.

Vähemalt enamasti.

Lasteaia jõulupeol nägin ka mina oma silmaga last, kes valju häälega nutma hakkas, kui aru sai, et pakis on raamat.