Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 2

I
Vahur Afanasjevi vaimukas ja väga isane Minu Brüssel sobis kevadiseks lugemiseks otsekui brüsseli kapsas kahvli otsa. Kergekaaluline ja hõlmatav. Pisut õel. Vaimukas muidugi ka, aga kohati pani ikka küsima, et kas näiteks mulle meeldiks olla tegelane selles raamatus. Mõnes mõttes muidugi kirjandusväline küsimus – aga kui see aeg ja ruum pole just väga kauged, siis tekib see ju paratamatult. No näiteks ekskaasa suured tissid on küll kujundina kena, kuid mitte samavõrd kena oma endise proua suhtes – vähemasti mitte juhul, kui neisse ei suhtuta mitte väärilise imetluse, vaid hirmuga. (Ee, vägisi tekib paralleel, et kuidas tunduks, kui mõni naine ootaks lennukilt oma meest, visualiseerides teda suure ja hirmsa – noh, lõpetagu igaüks siinkohal mõttekäik vastavalt oma kujutlusvõimele.) Aga muidu jah selline muhe lugemine, mõnusad puändiga lood ja kirev tegelaste paraad. Kevadiseks lugemiseks ülimalt sobiv.

II
See suvi ja küsimus, kas Ameerika on olemas, on minu jaoks selgelt seotud. Segased tunded ja konkreetsed vastused. Proua Kiini kirjad olid muidugi mitmes mõttes võluvad. Ennekõike muidugi siiruses, aga sellise inimese siiruses, kes juba neid kirjutades arvestab võimalusega, et neid loeb rohkem silmapaare, kui vaid saaja isiklikult. Ning kirjade toon oli kahtlemata täies vastavuses Underi monograafiaga, mida proua kirjandusteadlane samal ajal koostas ning mille sünnivaludele lugeja päris lähedale lubatakse. Tegelikult tuleb kirjadest välja ka ilus armastusromaan – väga tänapäevane – rahvuste, kultuuride ja vanuse (vähemalt vanuse, mida enamasti armastuslugudega seostatakse) ülene.

Teisalt ajasid mõned kohad ikka vaikselt muigama. No näiteks kirjeldus auväärt kõrgkooliõppejõududest teineteisele võimalikult mõttetuid jõulukinke tegemas. Või siiras imetlus plastikjõuluvanade üle, kes keskklassi majade korstnatest välja piiluvad. Osturallielamuste ülevaade. Ühe heategevuskampaania laiendamine kogu sotisaalsüsteemi hoolivuse tõendamseks. Rääkimata kindlast nimekirjast, mida keskklass teeb, seljas kannab ja missugustel üritustel osaleb. See kõik, mis on nii stereotüüpne, et küsimus, kas Ameerika on olemas, sai tõepoolest üheselt vastatud.

III
Sügise raamatule eelnes Woody Alleni film, mis veetles hoolimata oma naiivusest mind tõepoolest. Igal juhul otsisin välja Hemingway vana väljaande, mida ma esmakordselt lugesin kooliajal. Seekordne lugemine on lahutamatu just sellest sügisest – päris mitmel pühapäeval tegin termosesse piimakohvi ning läksime poistega botaanikaaeda. Muuseas, ka Suurel Vennal oli raamat kaasas – ta meil muidu väga suur ilukirjanduse lugeja pole, kuid peale koolis toimunud kohumistundi Mika Keräneniga luges ta järjest läbi kõik tema neli raamatut. Nii me siis seal lugesime, Väikevend meid sabast sikutamas (sest tema tahtis, et vend temaga peitust mängiks ja ema pilti teeks). Need hetked hämarduvas sügiseses botaanikaaias on minu jaoks sama kindlalt Hemingway ja Pariisiga seotud kui Closerie des Lilas ja Gertrude Steini salong.

Ja ehkki Hemingway väidab, et Pariis ei saanud enam kunagi selleks, mis ta oli olnud, ütleb ta ka, et Pariisile ei tule iial lõppu. Nii et raamat juhatas oma moel tagasi filmi juurde ning kokkuvõttes (taas)tekitasid muidugi suure soovi minna ja näha ja astuda sisse mõnda kohvikusse, juua ehtne Pariisi Café au lait ning hingata sisse kõigi nende kadunud aegade õhustikku.

IV
Hiina-meeleolud ei käi mul just väga sageli peal. Aga sel talvel – seda õiget paksude romaanide talve tänavu ju nagu polegi – otsisin küll libarebased ja kooljad välja. See elude ja kehade vahel vabalt kulgemine tundub käivat imekspandava kergusega. Kaunid libarebased heidavad oma kesta ning astuvad siis üliõpilase uksest, jagama veini, hirmu ja armu. Ja kui aeg ei saa küpseks enne, saab ta seda neljakümne kolmanda kuu loomisel ometigi. Sügisestel eksamitel tuleb vaene üliõpilane esimeseks, näotu naise peal lõigatakse kaelalt ja asendatakse kaunitaripeaga ning surnud tulevad elavate eest hoolt kandma. Kui mitte unes, siis ilmsi ikka.

Advertisements

4 thoughts on “Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 2

  1. luize ütles:

    See Brüsseli-raamat on jah selline krõmpsuv nagu kapsas. Ehkki elu Brüsselis jäi kohati natuke kaugeks ikka… või oli siis viga minus, eitea.
    Mulle see Ameerika-raamat meeldis kah, ehkki küsitavusi oli umbes samadel kohtadel, nagu sulgi. Aga see on vist ka loominguliste inimeste asi, teinekord nii siiras olla. Ja siiralt rõõmustada. Mulle raamat meeldis niiväga, et kui ükskord enne Jaanipäeva prouat ja tema abikaasat enda järel Selveri kassasabas silmasin, siis kaalusin tõsiselt, kas peaks selle teema üles võtma ja juttu tegema. Aga proua seletas telefoniga ja härrale oli nagu imelik hakata rääkima, et vaat kui toreda raamatu te proua kirjutas.

  2. Marit ütles:

    Mul on Hemingwayst täpselt sama vana väljaanne 🙂 Kohe soe tunne tuli seda pilti siin vaadates.

  3. kairi ütles:

    Kui Brussel sobis, siis meeldib sulle kindlasti ka Amsterdami-raamat. Kr6mpsub ka ja nalja ka muudkui saab 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s