Imestust ja äratundmist tekitavad hetked

Saabusin koju raskete poekottidega.

Abivalmis varateismeline pakkus end vabatahtlikult kotte lahti pakkima.

Miks sa seda ostsid?!

Pilk, hääletoon ja kehahoid väljendavad üllatusesegust nördimust.

Mille leidis teismeline kotist?

Alkoholi? Sigarette? Kondoome? Privaattagavaraks ostetud maiustusi? Pika säärega aluspesu?

Vale puha.

Teismeline leidis kotist keedetud peedi!

***

Eile Suurele Vennale trenni vastu minnes nägin oma poega ootamas üht pisut võõrama moega isa. Noh, kuuldavasti ongi viimasel ajal korvpalli päris mitmeid uusi poisse juurde tulnud.

Täna läksin lapsele vastu  jalgpalli – tavaliselt tuleb ta seqlt ise, aga et mul oli töö juures kauem läinud, oli aeg  parasjagu niikaugel, et poisil pidi kohe-kohe trenn läbi saama. Ja nägin seal sedasama isa.

Teil ka? Meil ka!

Nimelt oli tema poiss käinud aastaid jalgpallis ja muudkui rääkinud, kuidas ta tahab korvpalli ka mängida. (Meil teatavasti oli lugu vastupidi.) Ja kooli rahvastepallimeeskond ikka ka? – Loomulikult!

Noh, vähemalt pole minu oma ainus, kes on lihtsalt hull – ma ei teagi, kuidas seda võiks teisiti öelda  – meeskondlike pallimängude järele.

Aeg, mil päkapikud hakkavad metallist asju tooma

Emme, millal jõuab see aeg kätte, kui päkapikud hakkavad metallist asju tooma, usutles mind Väikevend mõned päevad tagasi.

Sel aastal on noos olnud tõepoolest varasemaga võrreldes tagasihoidlikum – aga keegi pole õnneks otseselt kurtnud ka. (Kui välja jätta Suur Vend, kes sõi toodud rosina-pähklisegust pähklid ära ning porises, et päkapikud peaksid ju teadma, et ta ei söö rosinaid.)

Kuid nagu selgus täna hommikul – see aeg on nüüd tõesti käes. Väikevend sai oma igatsetud pleiplei, metallist vurri, mis, hinna järgi arvates pole tehtud mitte metallist, vaid elevandiluust.

Eks me oleme ikka vaeva ka näinud selleks. Eile tõin ma koju kuuse. Kusjuures tegin teoks ammuse mõtte ja ostsin kunstpuu – ja ma isegi ei häbene seda. Ehtisime kohe Kõrrekese ja Väikevennaga – Suur Vend oli võistlustel – ära ka. Me oleme tulemusega ülimalt rahul. (Kuigi lõhna asjus peab vist ikka mõne oksa ka tuppa tooma!)

Täna pealelõunal käisime raeplatsil kolmanda küünla süütamisel. Eelmisel pühapäeval ju tegelikult ka – siis esines Suur Vend poistekooriga, seekord Kõrreke lastekooriga. Väikevend sõitis kuusekujulise karusselliga.

Täna – hoolimata sellest, et Suur Vend oli endiselt võistlustel – otsustasime küpsetada esimese laari piparkooke. (Tainas on küll poest toodud.) Natuke tainast jätsime ka Suurele Vennale.

Tegelikult on see piparkoogitegu üks olelusvõitluse kool, mõtlesin ma täna. (Mäletate Bullerby lapsi ja põrsakujulist piparkoogivormi?) Kes saab rullida, kelle vorm kuhu mahutatakse, kelle pakutud vorm mahutatakse viimasele taignaribale. Seekordsed lemmikud olid suvel Bullerbyst ostetud lambakujulised vormid. Aga tegime ka kuusekesi, kellukesi, südameid, lumememmi, muumitrolle, nuuskmõmmikuid. Ka paar Väikest Myd (ehkki tal kipub pats küljest ära tulema) ja Väikevend sai ka mõned hobused (kellel kipuvad kõik kehaosad küpsetatud kujul küjest murduma).

Suur Vend oli õhtul koju tulles meiega võrdlemisi rahuloelmatu. (Miks me ilma temata kuuse ära ehtisime? Miks talle nii vähe tainast on jäetud?)

Õhtul avastasin end sootuks ootamatult teolt – otsisin välja heegelnõela ja -niidi ja mõtlesin, et hakkan lumehelbekesi heegeldama. Endal on ka kuidagi imelik! Aga mis teha – aeg on selline. Et milline, küsite. No ikka selline, kus päkapikud toovad juba metallist asju!

Teatud eas. (Kirjanduslik) peegel

Me pakkusime ilmselt imestust tekitavat vaatepilti: tumesiniste muumiate rongkäik liikus itsitades läbi kõrbe. Väliselt moodustasime terviku, aga tegelikult olid kõik tolakad paadunud individualistid, seetõttu kujutasime endast midagi rändava paradoksi taolist, olime olude sunnil moodustunud erakute rühm. (Moers)

Reede õhtu. Raamatupood. Saba lookleb ümber raamatulettide parklasse välja. Peamiselt naised, keskeas või üle selle, sekka mõni üksik mees. Minu ees olev erutatud olekus härra vanem härra võttis kõnesid vist enam-vähem kogu suguseltsile, et neid veenda hetke olulisuses: mõelda vaid, Kersna ise jagab oma raamatule autogramme.

Kui aus olla, nautisin häbitult iga viimast kui hetke. Kogu situatsioon oli otsekui mõnest komöödiafilmist pärit. Pool tundi ootamist ning saingi oma kahte eksemplari – Mammale ja Vanaemale jõuluks – pühendused. Et olukorrast kübetki kaduma ei läheks, lasin sisse kirjutada ka ülejäänud seltskonnal – proua Kersnal ja ajakirjanduskorüfee PP-l. Lõbutsesin täiega.

Samas kaubanduskeskuses korrus allpool istusid üksildasel ilmel jõuluvana ja päkapikud. Keegi ei tahtnud tulla salmi lugema. Habemikud rüüpasid nukralt punastest topsikutest kohvi.

***
Tead, ma nägin hiljaaegu su ema! /…/ Me kohtusime poes, leti ääres kortsukreeme valides! (tänasest vestlusest pr Rõivasega)

Ega seal palju teha polnud. Mind oli suunatud muusika- ja meelelahutussaadete toimetusse, mille tuumiku üksikute eranditega moodustas mitte just kõige ärksam keskealiste naistrahvaste seltskond. (Kersna)

Kui süüa tolavikku liiga palju (ja tolakad sõid seda tegelikult pidevalt), satutakse tobedasse meeleliigutusse. Ühest küljest omistatakse kõigele, mida nähakse või mis juhtub, palju suurem tähendus, kui asi seda vääriks, samas tundub kõik ka kuidagi naeruväärne. (Moers)

***
See, kuidas tolakas paljalt välja näeb, oli üks Magusa kõrbe suuri mõistatusi. (Moers)

Kersna raamat tundus omamoodi täiesti tore, rohkesti ajastuomaseid dokumente ja fotosid. Kõige enam kõneainet pakkunud foto nägi tõesti imeilus välja. Nii et täiesti mõistetav, et fotol olnud proua olla selle avaldamisest kuuldes võrdlemisi lõbustatud olnud.

Tsitaadid on pärit eravestlusest, W. Moersi raamatust Kapten Sinikaru 13 ja 1/2 elu ning V. Kersna raamatust 7X7.

Kui palju on liiga palju?

Väikevend istub esikus kirstule ja palub: Emme, palun võta mul saapad jalast!

Kuule, Väikevend, esiteks oled sa ju suur poiss ja teiseks on mul niigi sada asja teha!

Nojah, nüüd on sul siis sada üks. See küll ei ole liiga palju. Aga kui oleks juba sada kaks, siis küll oleks!

 
***
Suur Vend seevastu helistab mulle peale tundide lõppu: Tead, emps, ma ei tule täna enne korvpalli koju. Ma jään täna veel kooli rahvastepallitrenni ka!

Korvpallitrenni lähen ma poisile õhtul vastu. Tegelikult on need õhtused kojusõidud läbi linna päris toredad – saabki Suure Vennaga segamatult rääkida. Seekord, peale kohustuslikke trenni- ja koolijutte (just selles tähtsusejärjekorras) teatab mu poeg, et ka tema tahaks mõnda pilli õppida.

Ma käin ju muusikaklassis!

Sa käid niigi kahes trennis, poistekooris ja näiteringis. Ma arvan, et sellest piisab täiesti.

Selgub, et sõber T, samuti üks vinge spordipoiss, oli hakanud viiulit õppima.

Ja kuidas T-l viiuliõppimine sujub?

Väga hästi, sõnab mu poeg rõhuga mõlemal sõnal. Ta käis juba teises tunnis!

Päkapikud

Onju, päkapikud on maailma kõige armasamad olendid, ütleb Väikevend ja paneb oma sõjamehed kappi ära (et päkapikud kartma ei hakkaks).

Nad on käinud!

Ma kirjutan neile homme kirja ka. Ma kirjutan: Armas päkapikk! Sa oled nii hea!

Sussilogistikas on meil küll aset leidnud mõningad muudatused.  Sel aastal, selgitasin, on nii palju väikesi lapsi sündinud, et sussid tuleb jätta elutoa aknale, et päkapikud ei peaks üles ronimisega vaeva nägema.

Täna tõid päkapikud kolm kommikalendrit ja kolm õuna. Väikevend leidis, et päkapiku toodud õun on palju parem kui tavaline. Täna oli tal väike mure ka: nimelt oli ta Mamma juures pannud kaks soolapulka mänguasjakasti. Ehk päkapikk ikka tuleb, sest Väikevend kinnitas mulle, et see oli kogemata?