Aeg, mil päkapikud hakkavad metallist asju tooma

Emme, millal jõuab see aeg kätte, kui päkapikud hakkavad metallist asju tooma, usutles mind Väikevend mõned päevad tagasi.

Sel aastal on noos olnud tõepoolest varasemaga võrreldes tagasihoidlikum – aga keegi pole õnneks otseselt kurtnud ka. (Kui välja jätta Suur Vend, kes sõi toodud rosina-pähklisegust pähklid ära ning porises, et päkapikud peaksid ju teadma, et ta ei söö rosinaid.)

Kuid nagu selgus täna hommikul – see aeg on nüüd tõesti käes. Väikevend sai oma igatsetud pleiplei, metallist vurri, mis, hinna järgi arvates pole tehtud mitte metallist, vaid elevandiluust.

Eks me oleme ikka vaeva ka näinud selleks. Eile tõin ma koju kuuse. Kusjuures tegin teoks ammuse mõtte ja ostsin kunstpuu – ja ma isegi ei häbene seda. Ehtisime kohe Kõrrekese ja Väikevennaga – Suur Vend oli võistlustel – ära ka. Me oleme tulemusega ülimalt rahul. (Kuigi lõhna asjus peab vist ikka mõne oksa ka tuppa tooma!)

Täna pealelõunal käisime raeplatsil kolmanda küünla süütamisel. Eelmisel pühapäeval ju tegelikult ka – siis esines Suur Vend poistekooriga, seekord Kõrreke lastekooriga. Väikevend sõitis kuusekujulise karusselliga.

Täna – hoolimata sellest, et Suur Vend oli endiselt võistlustel – otsustasime küpsetada esimese laari piparkooke. (Tainas on küll poest toodud.) Natuke tainast jätsime ka Suurele Vennale.

Tegelikult on see piparkoogitegu üks olelusvõitluse kool, mõtlesin ma täna. (Mäletate Bullerby lapsi ja põrsakujulist piparkoogivormi?) Kes saab rullida, kelle vorm kuhu mahutatakse, kelle pakutud vorm mahutatakse viimasele taignaribale. Seekordsed lemmikud olid suvel Bullerbyst ostetud lambakujulised vormid. Aga tegime ka kuusekesi, kellukesi, südameid, lumememmi, muumitrolle, nuuskmõmmikuid. Ka paar Väikest Myd (ehkki tal kipub pats küljest ära tulema) ja Väikevend sai ka mõned hobused (kellel kipuvad kõik kehaosad küpsetatud kujul küjest murduma).

Suur Vend oli õhtul koju tulles meiega võrdlemisi rahuloelmatu. (Miks me ilma temata kuuse ära ehtisime? Miks talle nii vähe tainast on jäetud?)

Õhtul avastasin end sootuks ootamatult teolt – otsisin välja heegelnõela ja -niidi ja mõtlesin, et hakkan lumehelbekesi heegeldama. Endal on ka kuidagi imelik! Aga mis teha – aeg on selline. Et milline, küsite. No ikka selline, kus päkapikud toovad juba metallist asju!

Advertisements

6 thoughts on “Aeg, mil päkapikud hakkavad metallist asju tooma

  1. marit ütles:

    Meil ka tulevad väikeste My’de patsid ära! Ja nuuskmõmmikute pead ka.

    • iibis ütles:

      See pole veel midagi. Mul oli Muumipapa-võtmehoidja, millel olid ripatsiteks rummi(?)pudel ja kirjutusmasin. Kirjutusmasin kadus kahjuks ära…

      • epp ütles:

        See pole veel midagi. Mul oli koduvana-võtmehoidja, millest juba aastaid on alles üksnes nukralt keti küljes tilpnev koduvana pea …

  2. Marit ütles:

    Ja meil!! Meil on 1 koduvana figuurike, millel just pea kadunud!

    • epp ütles:

      Minu arust on umbes nüüd see hetk, kus muumitavaari tootjatel oleks tagumine aeg Iibisele mõõduka rahasummaga ligineda, et see kommentaarium siin kaugemale ei läheks …

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s