Patrick, Quirin, Robert ja teised poisid

Mine võta kinni, kes neist poistest mind äratamas käis. Igatahes tegi ta seda valjusti. Ning kindlameelsuse mõttes oli ikka ja jälle kuulda päästeutode sireene, mis undasid kinnivajutamata äratuskella järjekindlusega nii iga viie minuti tagant.

Oma – või, õigupoolest siis oma suurema poja vana – telefoni sisse lülitades tabas mind ehmatus – sõnum isalt. Kas tõesti on lugu nõnda hull, et kallid kadunukesed võtavad siinse maailmaga kontakti? Õnneks, selgus, lugu nii jube siiski veel pole – nimelt on telefonis (hoolimata simkaardi vahetusest) siiski mu poja kontaktid ning sõnum oli mu poja isalt, mitte minu omalt. Kontaktid ise on muidugi toredad – stiilis Kasper-Jesper-Joonatan. Pean kunagi minema ja uurima, ehk saab minu omad mu vanast katkisest aparaadist siiski veel kätte… Aparaadi enese elustamist ma ei julge loota, võib olla oligi tegu vanadussurmaga.

Sõime hommikust ning läksime uisutama. Sellise ilmaga tähendas see uisutama minek küll ainuvõimalikuna lähedalasuva ostupühamu liuvälja. Ennast liigutada peale mitmepäevast kodust lebo oli muidugi tore. Ning pärast koju sõites vaadata – turvalisest kaugusest ja autost – surnuaia suuri kuuski paindumas ja õõtsumas – otsekui oleks keegi hiiglaslik nähtamatu kogu kasutanud neid teivashüppeks – noh, see vaatepilt oli päris tähelepanuväärne.

Ilm ja katkine telekas tähendavad, et ma seisan lakkamatult silmitsi lastega, kes kurdavad igavust. Kõrreke läkski lõpuks sõbranjele külla, Väikevend mängis päris kenasti nii legomehikeste kui jõuluvanalt saadud puldiautoga, kuid Suur Vend ei leidnud endale kuidagi tegevust. Selleks, et tal igav poleks, tuleb kas kokata või sportida. Lõpuks küpsetasime valmis järjekordse satsi piparkooke. Seejärel teatas mu esikpoeg, et öelgu ma, mida tahan, tema läheb igatahes õue. Ma olen ammu mõistnud, et laste – nagu ka täiskasvanute puhul – on kinnisideede vastu võitlemine suhteliselt mõttetu tegevus. Ilm oli tõesti hirmus, seda oli tuppagi kuulda. Poiss pani end soojalt riidesse ja läkski välja loodusjõudude keskele. (Õnneks näitas Väikevend seekord üles enda jaoks ebatüüpilist alalhoidlikku meelt ja jäi otsustavalt tuppa.) Õuest naases kümneaastane umbes poole tunni pärast ülimalt rahulolevana (oli leidnud üles ka kadunud palli) ja teatas, et nüüd hakkame piparkooke kaunistama. Oeh. Õnneks läheb ta juba homme trenni. Tõepoolest – kaua võib siis kodus laiselda!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s