Igapäevased müstikused minu elus

Väikevenna viimase aja lemmikbänd laulab meil hommikuti autos: Mis mina peale päeva teen, selle mina tõotan tondile. Ausalt öeldes on ilmselt suurem osa minu parandatud vihikutest siis tondi valduses. Täna õhtul on tont kolmkümmend üks tükki juba kätte saanud, ja kui ma tubli olen, saab veel kolmkümmend seitse.

Pluss veel Väikevenna matemaatikatöövihikule uus paber ja tööõpetusse komplekteerida järjekordselt täiesti fantastiline kogum asju (üks sukavarras, 2 ajalehte ja PVA-liim).

Aga lapsed, ma saan aru, elavad mul hästi. Väikevend käis üleeile, otse võistlustelt tulles, naabripoisi juures pidžaamapeol. Pidu oli kestnud poole neljani ning hommikul sain kätte pannkooke täissöödetud pojanati. Imelised naabrid, kas pole?

Täna hommikul, kui autoga kooli juurde jõudsime,  ütles Väikevend, et tema arvates on ta kuupilet vahepeal lõppenud. Panga koodikaart oli mul nagu tavaliselt kodus, laual. Loomulikult sai olukord lahendatud – kirjutasin härrale ja tema ostis oma seitsme maa ja mere tagant siis meie kodulinna Väikevennale kuupileti ära. Kodus leidis Kõrreke, et kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb isa ikka appi. (Enamasti ongi selleks abiks ennekõike koodikaarti vaja.) Justkui võlukunst. Olen mõelnud, et kaugel elav vanem ongi nagu mingi maag. Argipäevavanemaga pole tal vist kuigi palju ühist.

Kõrreke palus muuseas edasi öelda, et ta sõi küll laupäevast õuna-kaerahelbe kooki.

Nii. Veel kolmkümmend seitse tööd, ja ongi see kuu lõppenud. Käis päris kiiresti.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s