Mis mõttes on argipäev hall?

Koogi pidin tegelikult küpsetama pühapäeval – aga esiteks läks mul tööasjadega kaua ning teiseks oli tütar Kõrreke õhtul koogivormi välja otsinud ning tegi hoopiski oma imelist Nutella-kooki.

Nii et halvaa-õunakook, mille tarvis kõik koostisained olid koju valmis toodud, sai valmis hoopiski esmaspäeva pealelõunal. See osutus minu viimase aja õnnetu kokakunsti taustal – ikka on nii, et keegi midagi ei söö – fenomenaalselt populaarseks. Igati meeldiv vaheldus tavalisele uimasevõitu nädala algusele, kus kõik meeldiv tundub valgusaastate kaugusel. Ehk peaks teinekordki proovima.

9789949565054Edasi. Väikevenna kooli tuli kirjanik. See oli nii oodatud sündmus, et noormees oli nõus omaenda sünnipäevarahadest ostma endale raamatu. Kohustuslikuna oli just eelmisel nädalal loetud sama autori Kolmanda a kriminaliste. Väikevend seisis pikalt raamatupoes riiuli ees ning valis hoolega parima välja. Ning hakkas seda ka vabatahtlikult lugema. Ikkagi autogramm sees! Väga meeldiv kohtumine!

Siis veel. Eile oli mul ülipikk tööpäev – koolist linna, koosolekule –  ning koju jõudsin alles päris õhtul, kaheksa ajal. Keda aga polnud, oli Suur Vend.  Oli küll üks vastamata kõne telefonis tund aega varasemast, aga enam telefoni ei võetud. Ta oli läinud nimelt jalgpallitrenni (nagu selgus, kui olin murest hullununa otsinud üles tema klassivenna ema fb-kaudud ning saanud informeeritud klassivenna kaudu asjast kuulda  – no ja minut hiljem helistas ka noorjalgpallur ise.)  Ja vähe sellest, Suur Vend oli saanud ka matas viie miinuse. See oli päris lihtne ülesanne, viskas ta õhtul end teleka ette mugavalt sisse seades. (Jalgpall!)

Nii. Ja täna jõudis meile siis fagott. Mul on tunne, et ei mina ega Suur Vend, keda sageli kangekaelsuses süüdistatakse, ei küündi tegelikult Kõrrekeseni. Kui ta on midagi otsustanud, siis ta seda ka teeb. Hetkel, tundub, on ta otsustanud hakata fagotti õppima. Ise otsis Ülenurmest õpetaja, ise organiseeris pilli laenutamise ning ütles, et ta räägib isaga tundide eest maksmise eest. Tõesti, põhikooli ja muusikakooli lõpetamine ning kooli ajalehe toimetamine ei anna ikka seda õiget koormust kätte. Midagi peaks siiski juurde võtma!

Elu teismelise emana on siiski huvitav. Veel kuu aega tagasi oli mul kodus omnivoorist flöödimängija, nüüd hoopis veganist fagotimängija.

Ja siis ma mõtlesin – näed, Väikevend on laenutanud kahel korral merisea, Kõrreke siis fagoti – mille (või kellega?) Suur Vend võiks küll saabuda?

Fagotihelid ei olnud just… kõige meeldivamad. Õnneks mängitakse meil küll ka flööti edasi – kuigi see juhtub traditsiooniliselt ennekõike siis, kui ma olen trennis.

Tead sa üldse, mis pill fagott on? Mina enne eriti küll ei teadnud, kui tütar mulle mõne lingi saatis.

Nädal on umbes poole peal…

Hoogsalt

Selle nädala neljapäeval tuli see kõik meelde. Et mis tunne on olla nii väsinud, et toidupoes ei suuda midagi valida (aga kõht on nii tühi) ja sel samal päeval, millest suurem osa on möödas, on teha veel umbes sada asja. Ostsin poest pähkleid ja lastele saiakesi, magasin pisut ja hakkasin otsast peale.

Oli selliste pisikeste ebaõnnestumiste nädal, aga kõik kokku tegi meele hoopis rõõmsaks (kui see nüüd väga segane ei tundu).

No näiteks. Teisipäeval töökoosolekult tulles, haarasin laualt paki tunnikontrolle, oma lapse õpilaspäeviku ja igahommikuse termostassi. Ma ei tea miks, aga sel päeval polnud ma oma hommikukohvi ära joonud. Nii et koju jõudes avastasin käekotist uputuse. Lapse õpilaspäevik ja õpilaste tööd olid kõik kohvised.

No mis sa ikka teed. Palud vabandust ja üritad heastada. Väikevend sai uue päeviku ning ilmselt minu lohutada-tahtmise innust kinnitas, et olevat paremgi kui eelmine. Õpilaste ees vabandasin samuti. Ka nemad andsid andeks, mõni neist tundus isegi nördinud, et tema töö oli nii vähe kohvine, et polnudki justkui midagi andeks anda. Kotivoodriga oli kõige kergem, selle pesin lihtsalt puhtaks.

Ja neljapäeval, kui väsimuse haripunkt möödus, sain kõik asjad tehtud, kaasa arvatud üks väike vabatahtlik, üldse-mitte-töine kohustus (milleks ma andsin lubaduse suvel, kui vaba aega tundus laialt käes.)

Väikevend ootab oma sünnipäeva. Enam palju pole jäänud, Ülehomseni. Täna käis ta juuksuris ja lasi endale lõigata moodsa soengu – eest pikema ja tagant lühema. Kuni mina poes käisin, oli tal juuksuriga olnud pikk ja põhjalik vestlus nii et minagi sain koduteel kuulda, mitu last ja mis vanuses sel kenal prillidega juuksuriproual on. Ja et nad kõik mängivad minecrafti.

Aga järgmisel nädalal tuleb hoogu veel juurde: kõigil lastel on lastevanemate koosolek samal päeval, lisaks veel see, kus ma õpetajana pean osalema. Ma luban, et  teen, mis suudan.

Hirmus ema ja muinasjutulised vanaemad

Nagu kõik teavad, on täna vanavanemate päev.  Minu lastel on küll vaid kaks vanaema, kuid see-eest millised! Vanaema kutsus meid tähtpäeva puhul välja sööma, ja Mamma tuli ka ühes. Valisin päeval Kaubamaja esistelt tädidelt kaks kõige ilusamat kimpu.  Õhtul käisime ehtsaid prantsuse pannkooke nautimas. Mamma poolt oli igale lapsele kümnekas ning karp šokolaadinööpe. Varem jagas šokolaadinööpe alati Vanamemm, aga nüüd, ma saan aru, on Mamma selle suguharu vanima liikmena enda peale võtnud.

Kõrreke jälle meenutas: siis kui Väikevend sündis, küpsetasid sa mingist imelikust jahust kooke, ostsid need õudsed inglitega jõuluehted ja ütlesid, et mina nakatasin Väikevenna nohusse. Aga pärast muutusid jälle normaalseks tagasi. Rõõm kuulda, tütreke!

Kust tulevad Kalevipoeg, tekid ja kilud ning kuhu kaob kass?

Terve see nädal on sujunud kuidagi… ma ei teagi… omapäraselt? Mitte miski pole justkui läinud nii, nagu peaks.

Suurel Vennal purunes jätkuvalt kõik, millega ta kokku puutus. Kulud on veel lõplikult kokku arvamata. Katkised saapad viisin poodi tagasi, katkised prillid parandati juba ära – kuigi prillipoe-proua ütles, et raam on paindes ja enam päris õigeks ei saagi – ranne, mis sai viga võistlustel, sai uuesti viga sõbra sportlikul sünnipäeval ja… nojah, neid asju oli veelgi.

Kuid kadunud ja purunenud asjade kõrval tekivad meile ka uued. Alles möödunud nädalal tellis ja lasi kohale  tuua härra terve kastitäie raamatuid. Kast nägi välja, nagu oleks seal kümmekond Kalevipoega.  (Pärast kuulsin, et olevat ainult üks Kalevipoeg. Ülejäänud siis muud tüvitekstid.) Vaevalt leidsin raamatukastile koha, kui järgmisel õhtul trennist tulles oli esikus suur lambapiltidega tekk. Kodus oli ainult Väikevend, kes esialgu ei osanud üldse tekile seletust anda. Alles siis, kui olin jõudnud juba härrale helistada, tuli Väikevennale meelde, et käis Vanaema.

Väikevend oli kõhuviirusega ühe päeva kodus. Kui see nüüd ikka oli kõhuviirus ja mitte eelmisel õhtul ebatavaliselt täis söödud kõht. Igal juhul saime mõlemad ühe ootamatu vaba päeva. Olin hommikul kodus, koristasin, ajasin ajamata asju ja nii. Tore oli vahelduse mõttes oodata suuri lapsi koolist ja pakkuda neile spagetivormi. Õhtul, trennist tulles oli esikus uus tekk. Sedakorda oli lisaks pandud külmkappi ka pakk kilusid. Jälle Vanaema.

Täna käisime perepilti tegemas. Kahjuks sai kass Nurr siidikera aru, et tema rahu tahetakse häirida ning põhjalikumalt kadunud kassi polnud tänasel ennelõunal võimalik leida. Tähendab, kassi polnudki võimalik leida ning perepilt sai tehtud ilma kassita. Loomulikult helistas siis, kui ma kassi otsisin, laste vanaema ja rääkis midagi veel ühest tekist. Ja kui me niigi liiga hilja kodust välja sõitsime, oli meie ees mingisugune toidutellimise-auto, kes lihtsalt oli parkinud keset tänavat.

Pildid sai siiski toredad.  Pärast käisime pitsat söömas, ühes Vanemuise mäel asuvas kohas, mida ma mäletasin juba laste-eelsest ajast ning mis meeldival moel polnud ka eriti kallis. Pärast sõitsime Vanema juurest läbi ning saime veel kolmanda teki. Päris õhtul tegin lastele  kiluvõileibu. Kass ilmus ka selleks ajaks oma peidukohast välja. Ilmselt tajus, et oht on sedakorda möödas.

Lõbusa sügise luule ja proosa

Seekordne sügis on küll alanud väga hoogsalt.

Ifoto0616seloomulik oli näiteks teisipäeva hommik. Kuna laps pidi otse keset koolipäeva minema teatrisse, võtsin hommikul ette ta päeviku ning tõstsin kotist välja sel päeval mitte vajaminevad asjad – nagu näites looduse ja muusika õpikud-vihikud. Läksin ise kohe hommikul tööle minnes paljundusruumi, kus a) sai enne mind otsa paber – ja loomulikult oli mul töölehti kohe ja praegu tarvis ning b) kohtasin oma lapse muusikaõpetajat, kes muuseas ka teatas – lähen nüüd sinu lapse klasssi tundi andma. Väikevend tegi oma töö siis paberile – kuna õpiti parasjagu õpetajate päevaks laulu, pidi joonistama õpetajat. Väikevend teatas, et tema ema on ka õpetaja ning ta joonistaks siis oma ema. Õpetaja lubas. Ning tulemus, nagu näha, on absoluutselt imeline!

Olen tohutult  ära unustanud ja segamini ajanud, tunnetanud tegemist vajavate ja logistiliste ülesannete hõlmamatust. Mõned vääramatud tõsiasjad, nagu igitäis mustapesukast ja põrandad, mis kattuvad lisaks legoklotsidele ka nüüd, sünnipäevajärgselt, nerfikuulidega. Alatasa arvutis istuv Suur Vend. (Kui mul täna laelambist halogeenpirni (või kuidas seda nüüd nimetada? see, mis on keerde täis ja võrdlemisi võika väljanägemisega ning kaheldamatult euronõuetele vastav?) välja keerates viimane käes justkui plahvatas ning tuhandeks killuks enam-vähem üle kogu elutoa lendas ja ma karjatasin, et kuulnud mu vanem poeg ülakorrusele klappide taha midagi. Ma arvan, et kui ka maavärin tuleks, siis juhul, kui netiühendus ei katkeks, ta seda tähele küll ei paneks.)

Aga jah.  See, keskapaigast siis juba ametlikult sügisene koolinädal möödus küll ülehelikiirusel. Väikevend alustas koolis ujumistundidega. Kõrreke oli kolm päeva haige. Suur Vend viidi klassiga ooperisse. Väikevend teatrisse Printsess Luluule ja härra Kerele. Mina käisin pr Sehkendajaga kinos Annie Halli vaatamas. Lisaks ajasin korda Suure Venna klubivahetuse paberid.

587Otsisin välja Väikevennale lõbusa sügisluuletuse. Õnneks ei olnud vaja kaugelt otsida, Erika Esopi Jõhvikavärvija oli meil kohe koduses raamaturiiulis võtta. Oh, need pildid ja luuletused! Ehkki antud eksemplar, nagu tõendas kiri raamatu sisekaanel, oli kuulunud kunagi härra õele ning esikaas oli kuhugi aegade hämarusse kadunud, oli taaskohtumine tundeküllane. Need pildid!  Ja need luuletused! Lapsepõlveraamatud on  mälus ja meeltes kindlalt tallel, isegi kui tundub, et ei mäletagi.  Valisime luuletuse Õunasadu. Väikevend, kes oma sõnaohtrusest hoolimata tavaliselt emakeeles jutustada ega luuletusi esitada ei armasta, sai sedakorda ometi päevikusse ka luuletuse eest kiitust väärt!

Tänaseks teadlaste ööks olin ma, palun vabandust, väsinud. Aga see-eest on mul väsimatud lapsed. Suur Vend istus küll arvutis, kui mina laelambiga võitlesin, tolmu imesin ja töid parandasin, aga Kõrreke teatas resoluutselt, et tema võtab Väikevenna ning läheb lehmade juurde. Kaks suurt loomasõpra siis tutvusidki teadussaavutustega, lastes end lehmadel lakkuda. Pärast viis Kõrreke Väikevenna ka oma kooli, kus viimane sai õhupüssist tulistada. Igal juhul oli olnud äärmiselt meeleolukas teadlaste öö. Koju jõuti just parasjagu enne, kui ma muretsema oleksin hakanud.

Ning lauda järele lõhnavad riided on praeguseks juba pesumasinas.