Mitte veel päriselt hauas

Ma kujutasin ette, et kui Mamma sünnipäev ja muud ajaloolise tähtsusega sündmused läbi saavad, hakkab aeg aeglasemalt kulgema. Nii see ei olnud.

Ikka samamoodi – säuh! – ja nädal läbi.

Aga mul oli sel nädalal ka täitsa mitu mõtet. Näiteks käisin ükspäev verd andmas – mesi oligi kodus otsa saanud – ja sain edasilükkamise leevenduse rohkem kui kahekümneks aastaks. Nimelt oli mulle kusagilt (ja õnneks valesti) meelde jäänud, et verd saab anda ainult neljakümne viieni. Ma oli päris mures – kuidas ma siis edaspidi aadrit laskmas käin? Õnneks selgus, et mind ikka tahetakse kakskümmend aastat kauem. Ma olen absoluutselt veendunud, et see on mu tervisele tohutult kasulik. Ilmselt ongi, vähemalt platseebona, eks ole.

Ja siis, täpselt vastupidi oma mõtetele, jäin ma haigeks. Mitte nüüd väga hullusti, ja praeguseks olen juba terve ka. Selline lihasvalu-ja-natuke-nohu- värk. See võimaldab saada ettekujutuse, kuidas pidi end tundma vaene tädi Helju, minu lapsepõlveaegne tädike, keda ma mäletan rääkimas ainult oma tervisest. Tema enda jaoks oli tervis ääretute naudingute allikas – rääkida kõigile, kuidas tal kord külg, siis jälle selg valutab. Toonane auditoorium noogutas ikka viisakalt kaasa – mitte nagu jälle tellitult siinmail viibiv härra, kes ütles mulle lihasvalu kurtmise peale, et oleksin pidanud lapsena sporti tegema.

Mina reageerisin sellele adekvaatselt ja läksin täna balance’isse end venitama, ja ime küll, olemine oli hoopis mõnusam. Erilist vürtsi lisas asjaolu, et saunalaval sattusin kõrvuti ühe (kui täpsem olla, siis isegi kahe) oma õpilase emaga. Eks me siis leilitasime end koos ning pärast vestlesime veel duši all päid šampoonitades edasi. Loodan, et toredal proual jätkub oidu seda mitte oma poegadele mainida. Ainuüksi kujutluspilt sellest oleks vaestele noorukitele ilmselt tempel mällu igaveseks. Ma luban, et mina vaikin sellest kui haud! (Või noh, peaaegu, vähemalt asjaosalistele ei poeta sõnagi…)

Muidu elavad kõik endale kohaselt. Kõrreke oli kolm päeva õpilaste teadusparlamendis ja nautis täiega tööd tüvirakkude sektsioonis. Minu osalus seisnes selles, et ootasin teda umbes kella veerand ühest üheni ööl vastu pühapäeva teaduskeskuse juures. Kodus olev härra olevat suuremeelselt Kõrrekesele lubanud, et kui emaga on juhtunud avarii, siis tuleb ja toob ta ise lapse koju. (Milline kergendus!)

Suur Vend sai ära vastatud ühe keemia töö – koguni neljale –  kuid teist mitte. (Kas ma pean tõesti rohkem kui kahekümne aasta järel keemiaõpiku kätte võtma?! Ma olen kunagi koolikeemiat küll osanud – isegi gümnaasiumi lõpueksami (vabatahtlikult ja viie peale, kui nüüd ennast kiita) teinud, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sellest küll enam tõesti mitte midagi.

Väikevend mängis nädalavahetusel sõpradega õues, sai läbi kohustusliku Matilda ning on leidnud endale iidoli rahvalikku muusikat viljelevas JV-s. Ostsime koguni plaadi ja kuulame seda autos.

Olen viimasel ajal üldse palju asju ostnud, nii et pilk kontojäägile tegi nukraks. Näiteks läksime täna apteeki – tütar soovis D-vitamiini – ja väljusime terve kotitäiega, kus olid lisaks D-le ka kõik ülejäänud vitamiinid ning seda kahes vanuseastmes. Siis ostsime veel veebist Miisule piletid ja siis veel ühed kinopiletid ka. Teise käivad ikka vaatamas draamaklassikat, mina lähen lastega Miisule (ning rõõmustan, et on ikka veel Väikevend ettekäändeks kaasa võtta.)

Nii et elame edasi. Ja igavuse üle ei kurda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s