Täiesti tavaline nädalavahetus. Või kuidas võtta

Reede õhtul kogesin esmakordselt praktilist kasu oma tütre muusikaõpingutest – nimelt tõi just Kõrreke seekord oma pilliõpetajalt kohaliku esimuusikakollektiivi hooaja avakontserdi piletid. Kontsert osutus kõige meeleolukamaks missaks, mida ma oma elus olen kuulnud. Kavalehel väideti küll, et teose pidid originaalis ette kandma kolmest soost inimesed (mehed, naised ja kastraadid), aga ka tänapäevaste rohkem ja vähem kohalike lavajõududega oli see ikka päris vägev. (Kui kunagi pakutakse võimalust Rossini Missat kuulata, siis kindlasti kuula!) Jälle kohtas mu tütar rohkem tuttavaid kui mina ja ma kahtlustan, et kontserditel see nii jääbki.

Suur Vend oli kodus haige ja jäi veel haigemaks, kui leidis oma kibuvitsatee pakist kaks ussi. Ussid olid surnud, kuid väga õudsad.

img_0796Laupäeva hommikul viisin oma noorema poja treeneri bussile, mis mu võsukese kaheks päevaks võistlustele viis. Kena. Ise võisin rahulikult kasvõi seenele minna ja olla seal niikaua kui soovin. Mida ma ka tegin. Nädala jooksul oli toimunud arenguid: riisikad olid ära ussitanud, puravikke oli päris vähe, kuid kukeseeni jälle rohkem. Korjasin ka pihutäie tavavahelikke, mida ma lapsepõlvest mäletan, et peeti söögiseeneks. Nüüd jälle öeldakse, et puhas mürk. Ilusad sametise pinnaga tavavahelikud olid.

Suur Vend keeldus igasugust teed joomast, ehkki viskasin kõik lahtised looduslikud teed minema ja ostsin uued asemele.

Pühapäeva hommik saabus kaerahelbepuduga (ise keetsin). Mõlemad kodus olnud lapsed sõid putru, kuigi Suur Vend kaebas, et Nutellat olevat pudu jaoks liiga vähe. Kõrreke läks umbes lõuna ajal sõbranna sünnipäevale ja siis teatrietendusele.

Väikevend laekus õhtul, väsinud ja pirtsakas. Esikuvaip oli täis kotist pudenenud kõrsikupuru ning spordikoti lahtipakkimine oli ilmselgelt pooleli jäänud.  Istus oma voodile, sõi järele jäänud kõrsikuid ja kaebas lätlaste ja kohtunike üle ning kiitis uut noort treenerit, kes nendega kaasas oli ja kes lapse autoga koju äragi tõi. Viimane mäng oli ikka võidetud.

Jõudsime siiski mataülesannete lahendamise, koolikoti komplekteerimise ja dušini.

Kõrreke tuli koju ja oli rõõmus. Väidetavalt on jõudnud ka õppida (seda, et ta pilli harjutas, ma kuulsin).

Suur Vend soostus jooma minu poolt keedetud kibuvitsateed, kui ma enne mitu korda kontrollin, et usse pole. Mett paluks ka tee sisse!

Haiged lapsed on kuidagi hirmus armsad, isegi, kui nad juba päris suured haiged lapsed on.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s