Jalgpall ja raamatud

Detsember kulgeb nagu ikka, mõned plusskraadid, pisut vihma (aga sedagi mitte nii palju, et näiteks auto puhtaks peseks) ja kingitused.

Mulle tegelikult meeldib kingitusi teha.

Sel aastal otsustasin loobuda ka põhimõttest kinkida jõuluks kõigile raamatuid. No ei võta mu vanem vennike raamatut kätte – kui kohustuslik kirjandus välja jätta – ja ma ei hakka ju talle ometi kohustulikku kirjandust kinkima, eks ole.  Aga Suure Venna soov – lemmikjalkaklubi särk – on pannud mu kukalt kratsima, käima läbi kõiki kodulinna spordipoode, otsima veebist, kirjutama (lapse) sugulastega Saksast ja Soomest. Tulemus – ühest poest leidsin kaks õiget särki, kahjuks üks ühe suuruse võrra väike ja teine jälle suur. Helistasin särgihuvilisele ja küsisin – kas mõne teise klubi särk – sest neid oli õiges suuruses küll – ei või olla – ja vastus oli enamvähem stiilis Saatan, tagane!  Ühest veebipoest leidsin õige särgi ja õige suurusegi – koos saatmiskuludega oleks hind tõusnud kolmekohaliseks. Õnneks tuli mulle meelde, et lapsel on ka isa ja delegeerisin ülesande talle. Esialgne tagasiside on paljulubav.

Mamma ja tütrega on asi lihtne – neile meeldivad raamatud küll ja nad oskavad isegi ütelda, missugused täpselt.

Väikevend armastab ka raamatuid, vähemalt neid, kus on juttu loomadest või mis on lõbusad või mille on kirjutanud Lindgren või Kivirähk. Ning Oskar ja asjad ju just ilmus!

Aga korduva raamatupoes-käimise tagajärg oli ka see, et ostsin iseendale lõpuks ära Rähni ravi. Sest kuidas ma käin tast muudkui mööd9789949565122.jpga ja loen ühe või kaks luuetust ja mõtlen, et appi-kui-äge! ja jätan ostmata.

Lisaks leidsin ma kaubanduskekuse pruugitud lasteraamatute riiulilt Suure Tõllu. Sellesama klassika, Jüri Arraku piltidega. No ei saanud sedagi kaasa haaramata jätta. Pealegi oli see korvist välja kukkunud – mine tea, mis oleks võinud juhtuda, keegi oleks näiteks võinud lastekas1507veel peale astuda. Väikevend, kes naases täna kolmepäevastelt võistlustelt, haukas koju jõudes vaeseid rüütleid ja oli raamatust võlutud.

Pildid, mis minule lapsepõlves suisa õõvatekitavad tundusid, tuvastas ta eksimatult saksa ristirüütlid. Pildid tundusid endiselt jubedad.

Aga Rähni ravist lugesime pärast üksteisele luuletusi ette. Oli väga lõbus.

Loodetavasti ei ole minu jõulupakis jalgpallivarustust.

Tutvun jalgpalliga parem läbi kirjanduse prisma:

Ükspäev üks põrsas läks üleni särama.

Ta pääses õue ja lõi kohe värava.

Värava ees aga pilgutas kaht

silma üks vasikas – väravavaht.

Kui jalgpallist luuletus kirjutatakse, saan ma aru küll.

One thought on “Jalgpall ja raamatud

  1. anonyymne AK ütles:

    Busy times mean less traffic and less comments, too. MCaHNY!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s