Oli-kah-2015

Lapsed saavad suuremaks

Kõrreke sai enne jõulu kuusteist. Imeline iga. Kui öelda, et kõik teed on valla, siis selles vanuses on see vist isegi tõsi. Mis teeb ka murelikuks, sest lapse seltsielu ja hobitegevus on enneolematult intensiivne – nii et õppimiseks ei jää paratamutelt enam kuigi palju aega. Ja vabal ajal tuleb ju ometigi puhata. Aga eks ta ise tea paremini kui keegi teine, kui oluline kevad tal ees seisab. Ta on ju endiselt – nagu vanematele õdedele vist ikka kohane – see tubli laps. Ning viimasel ajal lisaks ka sageli  ka suhtekorraldaja.

Suur Vend on kesk pulbitsevat puberteeti. Ainus lohtus, et see minevat üle. Sel aastal vahetas ta korvpalli lõplikult jalgpalli vastu välja, nii et lisaks totaalsele puberteedile on meil ka totaalne jalgpall. Ma ei ole kuulnud, kas jalgpall läheb mõne ajaga üle või mitte.

Väikevenna puhul tuleb justkui üllatusena tõdemus, et ta polegi enam kuigi väike vend. Kuigi jah, õnneks on mul siiski endiselt pesamuna, kes igaõhtuse unejutu ajal kaissu poeb. Ja halva tuju puhul – minu halva tuju siis – ikka midagi ilusat ja heakstegevat püüab öelda. Omaenda halva tujuga on lood keerukamad. Tema senised hobid korvpalli, robootika ja lemmikloomaringi näol on osutunud vähemalt seni püsivaks. Päris imelik nii püsimatu lapse puhul.

Sellesse aastasse jääb ka vajadus pidevalt meenutada omal ajal Papa poolt korratut: kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Kui ikka ei taha, siis ei taha, ja kogu see sisemise ja välimise motivatsiooni tekitamise teema on sandile nagu vanaema Kivirähu Oskari-raamatust, kes püüab last putru sööma meelitada, tuues välja, et (surnud) vanaisale see puder nii maitses. (Ja teinekord võttis veel heeringat ka kõrvale!) Lapsele, kes on otustanud midagi teha/ midagi mitte teha on igasugu surnud vanaisad ja heeringad pigem argument nende endi otsuse õigsusest.

Mõni hea raamat

Selle aasta lemmik oli suvel loetud Kinnuneni Nelja tee rist. Tiitellehel seisev Majale, mille tubades elab palju lugusid, ongi sama hästi ka annotatsioon. Aga missugune maja ja missugused lood. Möödunud sajand on muidugi hea lugude rääkimiseks üldse. Emantsipeerunud ämmaemand Maria, tema alati kõrvaltvaatajaks määratud tütar, homoseksuaalne väimees – ajal, mil selliste meestega tegeles kombluspolitsei  – ja malbe Kaarina, Maria tütrepoja naine. Tõeline nelja tee rist, igal ühel oma lugu rääkida. Tegelikult ongi omad lood ju igal inimesel, igal suguvõsal.

Lugesin kohe otsa ka Katja Kettu Ämmaemanda.  Sellel oli eelmisega mitu ühendavat lüli – ka eelmise raamatu Maria oli ämmaemand nagu Sõgesilmgi, mõlemas oli juttu Lapi sõjast – aga tegelikult olid nad hästi erinevad. Esimene oli ikkagi selline perekroonika, teine aga üks kirglikumaid armastusromaane, mida ma üldse lugenud. See oli üldse üks eriline raamat – eriliselt intensiivsed keel, kujundid ja kirjeldused. Kui ma lugemist alustasin, olin sellest kirglikkusest ja naturaalsusest isegi häiritud, aga pärast sain aru, et ainult nii saabki sellist lugu, sõjakurjategija ja lapi ämmaemanda armastuslugu rääkida.

Need kaks olid mu jaoks sel aastal kõige enam ei-saa-käest-ära-panna-raamatud.

Lasteraamatutest kindlasti Madlike. Mulle tundub, et ta on Lindgreni omadest kuidagi teenimatult tahaplaanile jäänud. Ja teine raamat, Madlike ja Jaanikingu Põnn, oli veel parem esimesest. Sest esimeses osas olid need ägedad lood Abbe ja tema krahvist vaarisa ja vihmavarjuhüppega, aga teises osas tulid ka abitu vaesuse teema ja  Alva ballilkäik. Kõige kaunim kodussündimise lugu veel lisaks. Ja puhtjuhuslikult oli veel otse aastalõpus ka nukuteatri Madlikese-etendus, mida me kõigi rõõmuks – õitsev puberteet kahjuks muidugi mitte -vaatamas käisime.

Ma loodan, et mul õnnestub ka järgmisel aastal veel Väikevennale unejutte lugeda.

Põhi ja lõuna

Suurema osa aastast püsisime kodus – välja arvatud ühest puhkpillilaagrist teise traageldav Kõrreke. Aga siiski. Jõudsime nii põhja, kus juulikuus mõniteist soojakraadi

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

kui ka lõunasse, kus oktoobrikuus pluss kakskümmend kaheksa

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Soovitan südamest kõigile mõlemat sihtkohta, nii Muumimaad kui Küprose saart. Järgmisel aastal tahan ära käia Lottemaal – muidu kasvavad lapsed liiga suureks ja ei tule äkki minuga kaasa. (Päris üksi oleks vist kummaline minna?)

Söögimured

Kui varem olid nädalavahetuse lõunad kõige armsamad ja oodatumad ajad kogu nädalas, siis sellest aastast on asjad ikka päris teisiti. Kõrreke ei söö enam liha – see asjaolu polegi ehk nii häiriv, sest kõike muud ta ju sööb. Väikevend on eluaeg olnud toiduga pirtsakas ja valiv. Ning teema Suur Vend ja söök toetub kahele teineteisest järelduvale punktile: a)mis meil täna süüa on? ja b)meil ei ole kodus mitte midagi süüa. Loodetavasti ei kuku ta näljast järgmise aasta vältel kokku. Sest kui midagi tema maitse järgi (pitsa, pasta, saiakesed, pannkoogid, maiustused) ei ole, siis ta lihtsalt ei söö. Ma saan muidugi aru, et seisukoht ma ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu on ilmselge manipulatsioon ning ma ei kavatse pitsat ega isegi pastat päris igapäevasesse menüüsse võtta, aga mures olen küll.

 

Mina ise

Olen kõike seda püüdnud hallata ja kohati tunnetanud kõige haldamise võimatust.  Olen vist selles eas, et tuleb rõõmu tunda, et tervis on hea – ilmselt tänu sellele, et olen suhteliselt regulaarselt trennis käinud ja ka verd andnud nii sageli, kui võetakse (millegipärast on mul kaljukindel usk, et see mõjub hästi).

Mul on olemas hea tuju purk – Väikevenna rullikeeratud head soovid, tema emadepäevakingitus mulle. Kui tuju on kurb, siis ma võtan mõne lahti.

Näiteks: Soovin, et sul oleks miljon tulpi või sa oled sama tark kui isa või hoopis ma soovin, et saaksin sulle anda mitu abilist.

Täna keerasin veel ühe lahti. Seal seisis:

See oleks väga põnev, kui me läheks ja võtaks koera.

Tõesti põnev, pole kahtlustki. (Kuigi ma eelistaksin siiski miljonit tulpi või mitut abilist. Tulbid võiksid olla kollased!)

Advertisements

7 thoughts on “Oli-kah-2015

  1. Indigoaalane ütles:

    Head vana aasta lõppu ja mõnusat uut aastat teie toredale perele!:)

  2. Kaja ütles:

    Hea lugeda 🙂 Kena lõppu ja ilusat uut! Ämmaemand meeldis mulle ka väga-väga. Lugesin juba üsna ammu, aga ikka vahel meenub ja “kummitab”

  3. ritsik ütles:

    Käige jah ruttu Lottemaal ära, sest minul on siiani käimata just sellel nukral põhjusel- pole kellegagi minna!
    Ja tulge mulle ka külla, kui juba siiakanti satute.
    Rõõmsat uue aasta algust!

  4. triin ütles:

    Täna juba teist korda kohtu Kinnuneni Nelja tee ristiga, tuleb plaani võtta!
    Ilusat uut aastat!

  5. Paula ütles:

    Aitäh Sulle selle aasta kirjutiste eest! Päev on alati hästi alanud kui seda saab Sinu blogi lugemisega alustada. Jõudu teile kõigile!

  6. sille ütles:

    Head uut aastat teie perele!
    Ja kuigi seda on raske uskuda, siis ometi see läheb mööda (puberteet) ja ühel ilusal päeval avastad, et su teismeline on väga tore inimene. Mitte, et ta teismelisena vähem tore oleks, aga saad ju aru küll. ☺
    Lottemaale minge kindlasti. Aga muide, seal on ka täiskasvanuna väga vahva. Meie käisime suvel 10-kuusega, kes sellest ju midagi aru ei saanud. Aga suutsime seal olla tunde ja ikka oli tore (mis siis, et sobivas vanuses lapsi kaasas polnud).

  7. Ilusat uut aastat, Iibis! Võtan kõik soovitused Muumimaast kuni Ämmaemandani uude aastasse kaasa ja Sulle soovin kerget sulge ja imelise argipäeva jätkumist (a’la Betti Alver)!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s