Energia

Väikevend käis täna loomaringiga pealinnas õppekäigul.

Sain trennis olles sõnumi: Kle ma tlen kell 6.

Vastasin: Olen /…/ parklas.

Väikevend: Ok sa oled parim ♥ THNX.

Uskumatu, ma poleks kunagi arvanud, et mina võiksin mõne sellise sõnumi adressaadiks osutuda. (Aga nagu näha, ei maksa kunagi kaotada lootust!)

Seal energiakesuses oli väga äge,  me nägime, kuidas paekivist energiat tehti ja siis see paekivi kukkus mulle käe peale ja kaas veel kõige peale… küüne alla tuli natuke verd ja ma vist väänasin oma käe välja… aga mõtle, kuidas mul vedas – ainult kaksteist last valiti välja ja neil aeti juuksed staatilise elektriga püsti ja mina olin ka… ja siis tehti veel kehale sipelgate tunnet, see oli hästi mõnus… ühe õpetaja laps läks kaotsi, umbes viieaastane, aga ta leiti üles… siis juhtus ühe tüdrukuga õnnetus, tal tulid selja peale suured armid, sest ta läks ühte kohta, kuhu ei tohtinud ja kriimustas oma selja täitsa ära, verd jooksis, ta nuttis ka ja siis tuli ta vanaema… vanaema elas tal Tallinnas, aga ema ja isa said alles õhtul talle järele minna… ja seal loodusmuuseumis olid kalad ja topised ja ma tegin sinu jaoks telefoniga filmi… ja siis ma ostsin ühe spraidi ja topsitäie lima… kõik lapsed ostsid lima ja siis me mängisime sellega bussis… no ja siis üks tüdruk, saad aru, see oli nagu bussivägivald… ta kõditatas kõigepealt H-d ja siis mind – see meeldis meile mõlemale, aga kõik naersid, et bussivägivald… ja nelikümmend senti jäi järele ka!

Kodus asju lahti pakkides selgus, et lima oli vahepeal topsist välja voolanud. Väikevend korjas oma rohelise olluse tähelepanuväärse vilumusega kotipõhjast kokku ja pakkus seda ka mulle.

Kas sulle ei meeldi lima? See on umbes nagu kissell, kas sulle siis kissell ei meeldi?

Nentisin, et meeldib, ent rohkem siiski nagu tassis või kastrulis.

Õhtul kodus sai ta oma juttu rääkida veel vennale, õele ja telefoni teel ka isale.

Vend oli teist päeva palavikuga kodus. Ta ei leia, et tema ühekülgsel toitumisel (peamiselt pitsa, pasta, krõbuskid ja maiustused) oleks mingigi seos tema viimase aja sagedaste ühe-kahepäevaste haige-olemistega. See peab olema mingi lapsevanemate ulme.

Väikevennaga lõpeasime viimase Pettsoni ja Finduse raamatu. Ta luges selle esmalt ise läbi ja kuna ta seda tingimata ka mulle soovitas, siis lugesime unejutuna peatükikaupa uuesti. Suurepärane raamat! Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus vahepeal saad südamsest naerda ja siis muutud jälle luuleliseks ja lõpp on hästi õnnelik. Lisaks sain ma tõesti, nagu Väikevend lubas, ka teada, kes need Krähmud õigupoolest on ja mida nad Pettsonist arvavad.

See oli tõesti meeleolukas lugemine – kuigi täna ei pikutanud Väikevend mu kaisus -nagu tavaliselt – vaid istus hoopis minu laua taga ja sõi mandariine. (Detsember ju!)

Aga Väikevenna seljakott on pesumasinas – juba homme on Paides võistlused.