Kasulik koduloom

Reisilt tagasi oleme me Kõrrekesega juba enam kui nädal aega.

Oleme vahepeal käinud tööl ja koolis (mis minu puhul teebki sama välja), Kõrreke läbis kolmepäevase puhkpillilaagri ja teinud umbes sada muud asja. Sajast tehtud asjast hoolimata sain ma erinevad kanaleid pidi kolm meeldetuletust asjade kohta, mis mul on endiselt tegemata.

Ometigi olen ma pesnud, sorteerinud ja triikinud enam-vähem polgule sobilikus koguses pesu. Olen käinud külas pannkooke söömas.  Väikevennaga kinos Peeter Paani filmi vaatamas (no selle jaoks ei maksnud küll nüüd suvel raamatut läbi lugeda, see oli pigem nooremale vanserühmale mõeldud Kariibi mere piraadid…) Mõned korrad olen  trenni jõudnud. Osalenud lauamänguvõistlusel. Olen olnud olemas, kui Suur Vend avaldas soovi jonnida teemal meil pole kodus midagi süüa (loodetavasti ei pea ma siinkohal hakkama üles lugema, mida meil kodus süüa oli) – aga mõnikord on ju vaja kedagi, kellega jonnida saab, eks ole. Otsinud koduselt raamaturiiulilt välja Suurele Vennale kohustusliku kirjanduse raamatu (Kärbeste jumala), vaieldes seejuures käegakatsutava tõendiga (raamatu kujul) vastu Kõrrkesele, kes väitis, et meil ei saa seda raamatut olemas olla, kuna tema laenas selle kooli jaoks möödund aastal sõbrannalt. (Ma pole kindel, kas ta mind ikka uskuma jäi, kuigi Suur Vend juba loeb.) Pannud Väikevenna oma kohustusliku kirjanduse raamatu järjekorda.

Ja teha on veel rohkem.

Emme, on ju inimene on ka loom, küsis mõni hetk tagasi Väikevend. Siis oled sina, emme, meie kõige kasulikum koduloom, tunnustas ta mu pingutusi.