Korraks ära. Kummalised ajad

Mäletan end lapsena mõtlemas: kui tore oleks see Vinski nähtamatusepulber, käiks ja vaataks, kuidas inimesed elavad, mida teevad ja räägivad.

See aeg vist ongi käes. Oled ära, ja tead ikka, mis juhtub.

Sõitsin täna bussiga pealinna, koolitusele. Hommikusel sõidukorral tukkusin pisut ja lugesin vanamoodsalt raamatut.

Koolitusel aga võtsin sülearvuti lahti.  Vastasin paarile töökirjale, vaatasin fb-st, kuidas kolmas b esines advendilauluga – Väikevenna tukk oli õigupoolest pikkade klassiõdede tagant vaid pisut näha, jälgisin, mis lapsele õppida antakse.  Vestlesin oma lastega telefonitsi. Väikevend kaebas suurema ja suurem väiksema peale. Kui ma helistasin, polnud Kõrreke veel koju jõudnud. Õhtul tagasitulekul lugesin veel raamatut, aga ka poja klassijuhataja kirja – meeldetuletus, et homme läheb mu poeg pealinna, vastasin kahele töökirjale.  Koju jõudes hõigati mulle küll rõõmsalt tere, kuid ega esikusse vastu küll keegi tulla ei viitsinud.

Aga ega mul polnud neile pealinnast pikka saia ja kohukesi ka! (Meil seda kommet polnud – õigupoolest, kui Mamma käiski omal ajal pealinnas, siis pigem kontserdil, mis lõppesid nii hilja, et mingit kohukest polekski saanud osta – aga mu sõbranna Lea ema käis küll ühtelugu tööasjus Tallinnas, ja tõi siis juba mulle ka. Kohukesi ja pika saia.

Kui keegi pole justkui päriselt ära, siis ei oodata teda ka  päriselt tagasi.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s