Korraks ära. Kummalised ajad

Mäletan end lapsena mõtlemas: kui tore oleks see Vinski nähtamatusepulber, käiks ja vaataks, kuidas inimesed elavad, mida teevad ja räägivad.

See aeg vist ongi käes. Oled ära, ja tead ikka, mis juhtub.

Sõitsin täna bussiga pealinna, koolitusele. Hommikusel sõidukorral tukkusin pisut ja lugesin vanamoodsalt raamatut.

Koolitusel aga võtsin sülearvuti lahti.  Vastasin paarile töökirjale, vaatasin fb-st, kuidas kolmas b esines advendilauluga – Väikevenna tukk oli õigupoolest pikkade klassiõdede tagant vaid pisut näha, jälgisin, mis lapsele õppida antakse.  Vestlesin oma lastega telefonitsi. Väikevend kaebas suurema ja suurem väiksema peale. Kui ma helistasin, polnud Kõrreke veel koju jõudnud. Õhtul tagasitulekul lugesin veel raamatut, aga ka poja klassijuhataja kirja – meeldetuletus, et homme läheb mu poeg pealinna, vastasin kahele töökirjale.  Koju jõudes hõigati mulle küll rõõmsalt tere, kuid ega esikusse vastu küll keegi tulla ei viitsinud.

Aga ega mul polnud neile pealinnast pikka saia ja kohukesi ka! (Meil seda kommet polnud – õigupoolest, kui Mamma käiski omal ajal pealinnas, siis pigem kontserdil, mis lõppesid nii hilja, et mingit kohukest polekski saanud osta – aga mu sõbranna Lea ema käis küll ühtelugu tööasjus Tallinnas, ja tõi siis juba mulle ka. Kohukesi ja pika saia.

Kui keegi pole justkui päriselt ära, siis ei oodata teda ka  päriselt tagasi.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s