Otsas ja valmis

Koolivaheaja viimased päevad on kulunud ebatavaliselt kiiresti.

Viimasel nädalal oli võimalus kuulata mõningaid huvitavaid ja inspireerivaid inimesi. Näiteks tänavust Aasta eurooplast, kes huvitaval kombel rõhutas just ajaloo õppimise olulisust. Ja teenis välja õpetajatest auditooriumi üksmeelse aplausi, väites, et õppimine ei pea olema meelelahutus, vaid siiski pingutus. Seal oli muidugi teisi häid esinejaid ka. Ja suisa uskumatuna näiv loosiõnn (seda pole mul tavaliselt küll kunagi!) – nimelt võitsin ma binokli.

Ja vähe sellest, auditooriumile pakuti kontserdipileteid, nii et ma sain võtta Kõrrekese ühes ja minna õhtul kuulma Põhjamaade Sümfooniaorkestrit. Kõrreke oli võlutud kaunist ja võimsast naisdirigendist. Mina olin vaimustunud repertuaarist. Läti helilooja Vasks mõjus muinasjutuliselt, Šostakovitš oli samuti muutunud ühtäkki arusaadavaks. Ega ma teda vist suurt mõtestatult kuulanud polegi peale lapsepõlve, kui ma Papa käest valju muusikakuulamise käest pahandada sain  (ja tookord, kui ta tuli ja kärkis, et ta tahab peale tööd rahu ja vaikust, kuulasin ma justnimelt Šostakovitšit). Aga nüüd – kuulad järsku ja mõistad, et jah, need olidki need viiekümnendad. Hirm ja kirg ja показуха, kõik on ühes sümfoonias selgelt kuulda. Kõrreke jälgis jälle eri pillide partiisid, viimasel ajal on eriti fagott ta südame võitnud. Igal juhul olime tütrega mõlemad üllatunud, kui hakkasime koju minema ning selgus, et kontsert oli kestnud üle kahe ja poole tunni!

Laupäeval käisime külas ja pühapäeval kutsus Vanaema meid välja sööma. Söögikoha laskis ta lastel valida. Kui me olime Kõrrekesega poistele selgeks teinud, et Mäkki me ei lähe, valiti üsna üksmeelselt aasia köök. Rääksime Vanaemaga lastele, kuidas paarkümmend aastat tagasi poes käidi. Ma ei tea, kas nad ikka jätsid meelde, et kõigepealt tuleb sabas koht sisse võtta ja seejärel mõni teine uudishimulik uurima saata, mida müüakse. Ja kui suur väärtus on tuttav müüja toidupoes!

Eelmine nädal kulges hoolimata koosolekutest ja koolitustest ja kõiksugu pidustustest siiski kuidagi aeglases rütmis. Ühine nimetaja oli asjaolu, et kõikjal pakuti maitsvat süüa!

Selle nädala algus on hoopis midagi muud. (Ja mitte ainult seetõttu, et täna tegin ise lõunasöögi.) Koolilastele riided valmis otsida – kui sul on kaks poisslast, on tegu, et nad üldse soostuksid näiteks pükse või särke proovima (et säärte-varrukate pikkust kontrollida.) Lips üles otsida. Väikevend vaatas oma kindasahtlisse ning voodi alla ning teatas, et lips on ilmselt ära kadundud. Mina leidsin riidekapist õnneks ikka üles.

Kasutasin veel täna juhust ja ilusat ilma ning niitsin muru ära. Kõrrekesel oli tegemist, Suur Vend oli staadionil – ning Väikevend kes mulle algul appi tuli, väitis varsti, et selg hakkas õunte korjamisest valutama ning lisaks sai ta nälkjalt hammustada. Õudne lugu! Lõpetasin üksinda, ja ei teadnudki äkitselt, kas peaksin end haletsema või nautima soojust ja päikesepaistet – kauaks neid tänavu  enam jagubki.

Raamatutele paberid ümber. Väikevend saab enda omad alles homme. Kõrreke tegi seda vabatahtlikult, Suur Vend samuti – peale seda, kui ma olin arvutis ta kasutajakontole uue parooli pannud ja öelnud, et saab selle teada niipea, kui õpikud paberdatud.

Väikevenna suvine kodune töö – plakat loetud raamatu kohta – on samuti valmis. All servas kenasti märge Väikevendkolmas bee. Tunniplaan päevikus kirjas.

Ning neli kimpu astreid on söögitoas laual ootamas – kõigile klassijuhatajatele ning Kõrrekese flöödiõpetajale. Oma flöödiõpetajaga kohtub mu tütar juba kümnendat sügist – ta alustas ju lasteaias, eelklassis, seejärel õppis kaks aastat plokkflööti ning nüüd läheb siis seitsmes flöödiga. Ja tore on mu meelest ka see, et hoolimata oma sügavast puberteedist viib ka Suur Vend oma õpetajale lilled täie enesestmõistetavusega.