Juuli viimasel nädalal

Kui inimene ütleb juuli, siis ta tavaliselt ei mõtle selle all seda aega, kus kümneminutilise rattasõidu peale hakkavad kõrvad külmast valutama või pesu kuivab nööril kaks päeva – noh, mõned asjad tegelikult veel kauem, sest need, mis kahe päevaga polnud ära kuivanud, jäid nöörile edasi rippuma ning on praeguseks uuesti märjaks sadanud.

Aga mõned toredad ja mõned mitte nii toredad, kuid see-eest vajalikud asjad olid muidugi ka.

Esmalt käisime Soomes – Muumimaal ja Väski saarel ning puhkasime päevakese mökis.

Muumimaal võiksin ma käia kasvõi igal aastal! (Ainult, et varsti on lapsed kahjuks kõik liiga suured!) Mõningase planeerimise kaasabil õnnestus tabada ka vist juulikuu ainus vihmavaba päev.

Mõned asjad olid teistmoodi kui varasematel kordadel, näiteks Papa tuba oli ümber tõstetud, ja paadisilla juures oli nüüd dront Edward. Ka puhkenurka pehmete patjade ja võrkkiikedega ma justkui ei mäleta. Endine oli, et kõikjal oli palju väga rõõmsaid lapsi. Ma ostsin endale kadunud köögikääride asemele uued, Muumimamma, pohlamustri ning hingehinnaga. Lapsed piirdusid maiustustega, kui välja jätta Väikevenna õnneõngitsemises saadud hatifnatikujuline võtmehoidja.

Ühe päeva olime lihtsalt mökis. Soomega seostuvad enamasti külm ilm, saun koos veesilmaga, milles on vesi ehk nii mõniteist kraadi soe (umbes sama palju kui õhus) ja tuuline ilm ning männipuud. Täpselt nii see oli. Lisaks sadas vihma ja lõhnas mesikate järele – mändide tüved olid kasvanud tuule puhumise suunda. Tegelikult oli kõik suurepärane! Saunalaval kuumaks, hästi kiiresti vette ning ujuda oli väga mõnus!

Tagasiteel tegime aega parajaks ühes linnaserva haajaemmis. Palusin lastel koolile mõeldes endale mõned riided valida. Väikevend valis omale kohe ühe kaabu välja – noh, pärast soostus ka teksade ja ühevärviliste, ilma kirjadeta T-särkidega. Kõrreke valis samuti paari teksaseid ning nentis, et seal on rohkem selline kraam, nagu emadele meeldib. Selline igav. Kõige rohkem asju sai Suur Vend, keda polnud parasjagu kaasas.

Aga miks Suurt Venda polnud? Tema nimelt teatas, et jääb koju ja hoolitseb taimede ja loomade eest. Peaaegu-neliteist ja peaegu-neli-ööpäeva. Mina olin kahtlev, kuid härra arvas, et las iseseisvub. Ma tegin talle plaani ka, millal keda kasta, toita või niita. Olgu öeldud, et peaaegu-neliteist oli ülesannete kõrgusel. Kõik hoolealused olid elus ja terved ja maja enam-vähem korras ka. Isegi toiduraha oli pisut alles, kuna Vanaema, kellel ma palusin aeg-ajalt  lapsel silma peal hoida, viis teda mitu korda välja sööma ja 4D kinno. Samuti abistas lapselast aiatöödes ning palus omakorda Suurel Vennal abi uue raadio ostmisel.

Koju tagasi tulime koos härraga.

Loomulikult möödusid need päevad süstemaatilisuse ja toimekuse tähe all. Muidugi ma teadsin ennegi, et majal on korsten. Aga – seda et mis asi on korstnapits ning et meie korstnal on see vaja uuesti laduda ning et selleks on vaja töömeest ja mitusada raha – sellest polnud mul aimugi. (Kas sina käid oma katusel korstnapitsi üle vaatamas?) Kadunud käärid leiti samuti üles.

Järgnes keldrikorruse koristamine. See oli aja jooksul täitunud vana mööbliga, vanade riietega, vanade mänguasjadega, vanade kodumasinatega, vanade koolivihikute ja ülikoolikonspektide ja õpikutega, kõik ühtlaselt pikitud ämblikuvõrkude ning legoklotsidega. Suure osa viis härra suuremate lastega lihtsalt prügimäele. Vanu pehmeid mänguasju ja riideid sai osaliselt pestud, osaliselt ära visatud, osa ootab veel järge. Sorteerimine oli meeleolukas ning tundeline.

Härra võttis ka oma isakohustusi tõsiselt ning vaatas poistega mitu osa Palja relvaga filme ära.

August saabus. Härra lahkus. Sügavkülm on moose pilgeni täis, eilsed vaarika-mustika omad mahtusid juba vaevaga. Väikevend korjas aiast ära õunajunnid, mis tema sõnutsi olid ühest küljest täiesti punased, aga teisest täiesti ussitanud. Enne kui Suur Vend niita jõudis, hakkas uuesti sadama.

Kõrreke pakib järjekordsesse laagrisse minekuks asju.