Puhkuse kokkuvõtteks

Homme hommikul lähen siis tööle.

Selleaastane puhkus oli harukordselt vaikne ja sündmustevaene. Oli ilusaid hetki, eriti filmides.

Filme vaatasin enda kohta päris palju – ja viimane Woody Allen on veel ilmselt lähipäevil ees. Emotsionaalselt kõige-kõigema, Teejuhi, nägin üleeile, osana koolitusest. Ma fb-s küll juba jagasin, aga panen ka siia soovitusena üles. (NB! Varu kindlasti ka taskurätte!) Teemaks Ukraina ajalugu, kolmekümnendatel. Ja kobzaridest, pimedatest rändmuusikutest ja nende vennaskondadest, ei teadnud ma enne, tuleb tunnistada, midagi.

No nii. Puhkusest siis. Kontsertitele jõudsin vaid paaril korral Kõrrekese orkestrit kuulama. Käisin mõningate lastega Muumimaal ja korra pealinnas kunstinäitusel. Nüüd tulin kolmepäevaselt koolituselt Ida-Virust, aga seal oli vaba aega nii napilt, et basseinigi jõudsin vaid lõunapausi ajast. Õnneks oli vähemalt huvitav. (Kuigi kolmepäevase äraoleku kõrvalmõjuks oli Mamma kaotatud pangakaart, tualetipotti kukkunud telefoni asendamise käigus sõlmitud uus leping konkureeriva firmaga, Mamma konvoeerimine Mäkki Väikevenna poolt ja Mammapoolne lubadus minna Väikevennaga vaatama õudusfilmi – õnneks selgus, et viimane oli alla 14 keelatud.)

Kodus sai maja kelder asjadest puhtaks. Võitlesin kahjurite ja puberteediga. Koide osas tundub olukord siiski lootustandev (minu, mitte nende poolt vaadatuna). Koolitarbed, nii palju, kui neid vaja, on lastele ostetud. Positiivne on see, et olen kolme kilo võrra kergem kui suve alguses.

Sellesuvise puhkuse kõige iseloomustavam fakt on ilmselt asjaolu, et mul on töökavad enne tööleminekut valmis. Täna lõpetasin.

Selline suvi siis.