Ilus elu

Eelmine nädal ei alanud tegelikult kuigi paljutõotavalt – nimelt nägin nädala algul järjestikku kahte kehva filmi. Neist esimese vaatasin raeplatsil lõpuni seetõttu, et olin oma isikliku klapptooliga tihedalt teiste inimeste vahele kiilutud (ning äraminek oleks olnud demonstratiivne ning teisi häiriv) ning teise selletõttu, et olingi Väikevennaga tulnud vaatama filmi, mis oli täpselt nii kehv, kui ma kartsin.

Õnneks läks hiljem kõik tõusvas joones. Testament of Youth´i vaatasime koos ühe teise prouaga, mõlemad tagumises reas, paar istet vahet. Mõlemad löristasime kuuldavalt nutta. (Õnneks on emaks-olemine tekitanud positiivse harjumuse taskurätipakki alati kaasas kanda.) Ajaloos pole sada aastat ühelt poolt midagi. Aga ometi kõigest sada aastat tagasi oskas noor haritlane mängida klaverit, kirjutada luuletusi ning kui ta oli veel juhuslikult naine, polnud üldse nii enesestmõistetav minna ülikooli õppima, sõita üksinda rongiga või jääda mõne noore meesterahvaga kasvõi kunstimuuseumis omapäi. Nii et areng on toimunud igas suunas. Sada aastat tagasi käis muidugi ka parasjagu esimene maailmasõda (millal tuleb aeg, mil ma läbiva väiketähega sõdade nimedes harjun?). Nii et kokku tuligi selline ilus ja kurb lugu. Vera Brittaini memuaare loeks tegelikult samuti heal meelel!

Nii. Järgmisel päeval oli oodatud Boychoir sama oodatud Dustin Hoffmaniga. Missugune nauding kuulmismeelele! Ja lugu oli muidugi ka tore. Lugesin pisut arvustusi – filmile heideti ette kohatist naiivsust. No ma ei tea. Noore inimese kujunemisloos ei pea ju olema narkootikumid, seksuaalne ärakasutamine ja füüsiline vägivald, et oleks piisavalt diip. Areng võib ju näiteks toimuda ka läbi kaunite kunstide ja sügavuti minevate (ja samal ajal mittevägivaldsete) inimsuhete. Lisaks DH-le olid ka lapsnäitlejaid päris vaatamis- ja kuulamisväärsed.

Viimaks, päris nädalavahetusel, sain korraks ka linnast välja. Isuri eepos, pühapäeva varahommikuses rabas. Ilmselt see rabatee ise oli juba osa etendusest. Koorilaulud ja suhteliselt minimaalsete vahenditega sureva rahva traagikat kehastavad näitlejad – ega seal ju eriti peale usu, meeste joomise ja naiste itkemise näidata polnud. Tegelikult peab seda ise nägema-kogema. Koor oli suurepärane, akordionist samuti. Ilm sattus ka imeline, karge päikesetõus. Pärast pakuti herneputru ja sigurikohvi. Mõned piletid on vist veel saada, mine ise rappa vaatama!

Siis sõitsin koju. Kõrreke oli vahepeal teaduslaagrist koju jõudnud. See oli näha, et sind polnud kodus olnud – laual polnud salvrätte ja nõudepesumasin oli tühjendamata ja… (Ma olin kodust kokku ära pisut üle ööpäeva.) Koristasin, tellisime netist Suurele Vennale vahetusjalatsid ja Kõrrekesele koolikoti. Väikevenna jalad olid tuppa tulles nii mustad, et päris puhtaks ei läinudki. Olen pesnud pesu ja teinud süüa, mida kellelgi pole suuremat tahtmist süüa…

Ühesõnaga, kõik on kõige paremas korras.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s