Igapäevaelulised tähelepanekud viimastest päevadest

Ajal, kui korralikud intelligentsed inimesed naudivad PÖFF-i, käisime meie Väikevenna ning Mammaga vaatamas Pettsoni ja Finduse filmi. Meile kõigile meeldis.

Kõrrekese ja Suure Venna koolil oli juubel. Lapsevanematele, teadagi, pileteid ei jagu (kui nad just vilistlased pole) ning nii jäi minu ülesandeks piduriiete triikimine, söögiraha andmine ning hilisel õhtul noororkestrandile koolimaja juurde vastuminek. Õnneks oli üks tuttav fb-sse pilte üles riputanud, nii et ma vähemalt tean, mida üks mu lastest tegi. (Seisis laval, flööt käes.) Pidu oli olnud lõbus.

Meie Väikevennaga käisime üle saja aasta veekeskuses, selles ainsas, mis siin meie linnakeses on. Lasime torudest alla ning Väikevend harrastas vettehüppeid.

Pühapäeval oli Suur Vend võistlustel ning Kõrreke õppis. Mina triikisin, õppisin Väikevennaga, kütsin ahju, et puhastada ära soojuspump, keetsin frikadellisuppi ning küpsetasin kooki. Väikevend jonnis supiga (mis talle tavaliselt maitseb) ning kook ebaõnnestus minu arvates täiesti. Huvitaval kombel söödi see kiiresti ja jäägitumalt ning Kõrreke kommenteeris koguni, et üks väheseid kordi, kui kook on parem kui serveeritav jäätis. Väga imelik, täitsa tavaline plaadikook oli, ja suurem asi välja ka ei näinud. Siis veel unustasin soojuspumba puhastamata – nii et köetud sai täiesti ilmaaegu.

Kusjuures huvitav on see, et kui tegelesin suurema osa nädalavahetusest kodu ja Väikevennaga (teiste lastega oleksin ka tegelenud, kui ma neid pisut rohkem näinud oleksin!), siis oli tulemuseks eriliselt jonniv ning kõigele vastu vaidlev laps. Ilmselt siis tasakaalustatud anumate printsiip vastukaaluks sellele, et sageli on ta olnud imeliselt kannatlik ja armas emaga, kes lakkamatult vihikuid parandab või muid tööasju teeb.

Veel olen ma, olles kaheksandat päeva koduvõtmetu, õppinud selgeks kodutu elu peamise nipi – kanna alati trennikotti kaasas. Kui helistad ning kedagi pole kodus – s.t sisse ei saa – saab vähemalt trenni ja sauna.