Argised mured ja rõõmud

Võiks arvata, et kui esmaspäev algab sellega, et viibid parasjagu kesk kahepäevast koolitust imelise vaatega hotellis, teed hommikuse ujumistiiru veel imelisema vaatega ujulas ning sööd luksuslikku hommikusööki (viimane tähendab minu jaoks seda, et keegi teine on hommikuse pudru valmis keetnud!) tundub nädal selle võrra kuidagi kergem.

Seda see polnud! Tegelikult ma päriselt sel päeval oma töökabinetist ju ei pääsenudki – Väikevennale pealelõunal robootikasse järele minnes võtsin oma kabinetist laualt parandamist vajavad tööd ning astusin sisse ka vaheruumi, et ära visata eelmisel neljapäeval kaasa tehtud ning tiheda töötempo tõttu söömata jäänud praemuna ja tomatiga võileib. (Õnneks polnud kolleegid veel päästeametit kohale kutsunud!)

Kogu ülejäänud nädal möödus kolmnurgas töö-trenn-kodu, kusjuures viimane tähendas peamiselt Väikevennaga õppimist ning tööde parandamist. Aga kõik sai lõpuks tehtud (peale Väikevenna järgmise nädala tunniplaani kirjutamise, nagu hiljem selgus).

Mu tütar Kõrreke raporteeris eile rõõmsalt, et nad olid teinud keemias esmakordselt katseid ning ta oli saanud endale kolvitäie kaaliumpermanganaadi lahust näkku ja riietele. Täna hommikul, peale konsultatsioone Absoluutse Tõe Allikatega (google ja härra), et esimese tunni asemel tuleb lapsel külastada siiski traumapunkti. Õnneks midagi hirmsat siiski polnud, pulmadeks, lubati,  saab terveks.

Lisaks tahtvat õpetaja teda geograafiaolümpiaadile saata. Ma üldiselt olen oma tütre teadmistest ja võimetest küll heal arvamusesel, aga geograafia nüüd küll tema tugevaimate külgede hulka ei kuulu! (Võrrelduna kasvõi oma vennaga, kelle algklasside lemmiklektüüriks oli Õpilase geograafiaentsüklopeedia.)

Suur Vend seevastu kurtis täna, et ma pole ammu temaga rääkinud. Ma arvan, et see tuleb sellest, et mul jäi mitu päeva triikimise mõttes vahele. Muidu on meil jah vahepeal selline iga-õhtune idüll – mina triigin, tema vaatab jalgpalli ja räägib kõik südamelt ära. (Väikevend on selleks ajaks magama pandud ja Kõrrekest jalgpall ei huvita.) Eks ma pean vist täna ikka triikimislaua üles panema, muidu vist ei oskagi Suur Vend emaga rääkida. (Ja siis nad ütlevad veel, et triikimine olevat mõttetu ja ajast ja arust komme!)

Väikevend tuli täna lemmikloomaringist ise koju. See on igati tubli. Aga üks mure on tal küll: see kirjutamata jäänud tunniplaan. Ehk ei pane päkapikud väga pahaks?

Mure päkapikkude koha pealt on ühine mõlemal poisil – ning ma tõesti ei teagi öelda, kumb neid rohkem ootab, kas kaheksane või kolmeteistkümnene!

Advertisements

2 thoughts on “Argised mured ja rõõmud

  1. Mäemamma ütles:

    Oh kui armas triikimislaua rituaal 🙂 aga nii ju ongi, tuleb osata turvalisust, piire luua ja mis on parem, kui rituaal. Hoidke oma triikimislauda 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s