Laupäevasel pealelõunal

Kui üks novembri alguse laupäevane pealelõuna oleks loom, oleks ta sooja radiaatori kõrval nurruv kass. Totaalne rahulolu, kuigi mitte just kõige mõtestatum.

Eile viisime oma pensionärieas merisea loodusmajja tagasi. Oh, milline kergendus! Suurim hirm oli, et eakas härra sureb loomulikku vanadussurma, enne kui me ta tagastame. Minu suureks kergenduseks osutus hirm asjatuks ning meie Pruunlaik näksib nüüd heina oma koduses toakeses teiste loomakeste seas.

Eriti oli tore veel see, et koos meriseaga jäi loodusmajja ka Väikevend. Nimelt toimus lemmikloomaringi öölaager. Nagu ma aru sain, tehti lisaks loomade vaatlemisele üheskoos muffineid, joonistati, mängiti ning mis kõige põnevam, magati magamiskottides. Kahju, et sina ei saanud tulla, ütles Väikevend mind hommikul tervitades. Aga anti lootust, et see laager ei jää viimaseks!

Kodus kasutasin võimalust ning imesin poiste toa saepurust ja heinast puhtaks. Mille käigus õnnestus mul tõmmata tihedalt tolmuimeja torusse Väikevenna poolt kõrvale, s.t laua alla kindlasse kohta pandud limonaadipudeli kork.

Õnneks oli mul veel vabalt võtta Kõrreke, kes härralt skaibi teel edastatud juhendamise järgi eemaldas Venna pussnoa ning isa kirurgiriistade abil pudelikorgi tolmuimeja torust. Härra väitis, et tema teeb umbes selliseid asju iga päev. Igatahes sai tolmuimejat pärast kirurgilist protseduuri uuesti kasutada, milline rõõm!

Aga jah, Kõrrekest enam praegu kodus pole, sest ta läks orkestrilaagrisse. Ära muretse, emps, sa ei pea mind ise kuhugi viia. Meil on üks rastapatsidega saksofonimängija, ta on kaheksateist ja sai hiljuti load, ta võtab mu peale! Ma pean tunnistama, et soovitust ära muretse! on mõnikord justkui lihtsam öelda kui järgida. Õhtul toimuvat kaheksakümnendate stiilipidu, tütar õmbles siin eile endale kenasti vanadest põlvikutest sääriseid ja puha.

Suur Vend lahkus meie hulgast samuti parematele jahimaadele. Klassivenna sünnipäeva puhul oli tähtpäevalisel plaanitud tõeline poissmeestepidu – nelja poisiga kinno, siis veekeskusesse ning pärast Mäkki. Pidu algas kell 11 ning praegu käib veel ilmselt täie hooga. Sellega seoses oli lapsel ka mure, sest tal oli vaja uusi ujumispükse. Ma kasutasin oma lapse mure täiega enda huvides ära. Poiss ise käiks hea meelega palja peaga – eelmine müts läks sel nädalal kaotsi – ja tuulejakiga – eelmise aasta talvejope on väikeseks jäänud. Aga jah, nüüd manipuleerisin häbitult (enne ujumispükse ei saa, kui talveriided olemas!) ning talvevarustus, alates ujumispükstest tuttmütsini on nüüd olemas.

Väikevend seevastu tuletas mulle meelde, et olin talle lubanud, et nädalavahetusel saab ta uued heegelkummid. Oli nõus kulutama oma isiklikku raha ning soetas uue suure komplekti. Heegeldamine on väga meeldiv tegevus ning uusi kaelakeesid ja käevõrusid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ka minule on kingitud juba mitu komplekti. Väikevend lubas, et kui ma kasvama peaksin, siis see venib järgi.

Hea teada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s