Viimaseid päevi – või kui täpne olla, siis öid – enne puhkuse lõppu. Pesakond magab. Lähen vannituppa. Oh, mitte ainult seda! Lekkiv tualettpott?
Vaimusilmas instrueerisin juba lapsi kasutama alumise korruse tualetti, juurdlesin, kas ja kuhu sai kirja torumehe telefoninumber.
Ja kui siis põhjalikum inspektsioon tuvastas, et tegu pole lekkiva potiga, vaid kõigest mu teismeline laps on käinud duši all, nii et kogu vannitoa põrand lainetab, sain ma erakordse selgusega aru – vot see ongi õnn.
Ehk mõistan varsti ka elu mõtet?
