Kommunikatsioonist ja muidu-elust kolmanda õunakoogi aegu

Õunakookide aeg kõlab mõneti alarmeerivalt – lapski teab, et õunad tähendavad sügise tulekut. Ja sügis tähendab kooliminekut.

Samas tundub koolile mõtlemine hetkel kuidagi sündsusetu.

Kuigi, kolmandast küljest, pole ma isegi patust prii, kuna ühel ja teisel korral olen ostnud küll virna vihikuid, küll pihutäie pliiatseid-pastakaid. Ja poistele suviste allahindluste ajal mõned paarid teksaseid. Sellised igapäevased annused emaarmu, mis ühel või teisel moel ikka selgapandava või söödava või muul moel pruugitava väljundi leiab.

Sest mil muul moel sa oma teismeliste lastega ikka suhtled. Äkki see ongi siis maksimaalne kommunikatsioon teismelise pojaga, kui ta paneb jalga sinu ostetud püksid ja sööb ära kümme sinu tehtud kotletti? Ning üldjuhul reageerib nii vähemalt tunni jooksul, kui sa ütled, et nüüd on arvutimängudest tänaseks küll. (On ju kommunikatsioon, kui ta selle peale nohiseb ning siirdub telefoni?)

Sest meelelahutuse eest nad hoolitsevad üldjuhul täiesti ise. Üks päev käis Suur Vend sõbraga koguni Vudila-nimelises kohas. Ise uurisid, millal läheb buss ning isegi toidu ostsid kaasa.

Ehkki, ma täna võtsin lõpuks kätte ja käisin tütrega kohalikul filmifestivalil. Esimest korda. Mitte et mind ei huvitaks filmid või jätaks armastuse teema mind külmaks. Aga kell veerand üksteist õhtul algav seanss on minu jaoks lihtsalt liiga hilja. Väikevend vaja magama panna ja üldse.

Aga tänaseks olid mul Gondry-Chomsky filmile – nii minu moodi! – leida isegi tasuta festivalil üles mõni seanss, kus tuleb maksta – piletid olemas ja film oli tõesti hea. Kõrrekesele meeldisid eriti Gondry prantsuse aktsent ning Chomsky lapsepõlvemõtted. Tõesti, teadus algab sealt, kus pooleteiseaastane hakkab kahtlema kaerahelveste mõttes. Ja mulle meeldis see, et mul on laps, kellega koos saab sellist filmi juba vaadata. See rõõmustab ja paneb mind üha uuesti imestama. (Minu laps! Ja juba nii suur!)

Kodust seevastu leidsin lohutamatult kurva seitsmeaastase. Avastus, et vanaemad olid õunakoogil ära käinud, nii et tema oli kogu selle aja naabrilastega mänginud, tõi kaasa pisarad. Mis sest, et kooki, küpsisist ja arbuusi oli veel täitsa järel. Seitsmeaastane tahab ikka veel kallistada ka. Ja õhtul unejuttu. Ja isegi niisama juttu rääkida.

Õnneks on veel suvevaheaeg ning aega on.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s