Suvised lugemised

Väikevennale oli tema proua õpetaja jätnud suveks kohustusliku kirjanduse. Tuleb läbi lugeda Printsess Luluu ja härra Kere. 207 lehekülge.

Panin end suve alguses kohe raamatukogus järjekorda. Kui aga juuli hakkas lõppema ning järjekord kuidagi meieni jõuda ei tahtnud, andsin ma alla ja ostsin raamatu ära. Sest 207 lehekülge.

Algus oli ehmatav. Väikevend, kelle senise suvise lektüüri moodustas valdavalt filmisubtiitrite lugemine, oli raamatulugemise ära unustanud. Kirjavahemärkidest ei lasknud ennast häirida, rida kadus käest ja välja tuli selline arusaamatu sõnapuder. Rida aitas siis hoida kassidega järjehoidja, kirjavahemärke ma muudkui tuletasin kõrvalt meelde. Noh, veel natuke, ja me olemegi poole peal. Väikevend lugemise ja mina kuulamisega. Ja päris tore raamat on, nii et ka suur, kellele laps ette loeb, tunneb end aeg-ajalt päris lõbustatult.

Väikevenna senine hinnang raamatule: See Piret Raud kirjutab täitsa hästi, aga joonistada ta küll ei oska! Mina, kes ma olen kuulnud proua Raua pilte asjatundjate poolt kiidetavat, ei ütle igaks juhuks midagi. Kuigi ka mulle vist meeldiks, kui printsess oleks ilus ja luukere õudne. Vähemalt raamatu kaanel on nad mõlemad õudsed. Aga muidugi süda on neil hea! Ning nagu õpetaja juba kevadel teada andis, on piletid Ugala sama nimega etendusele juba kinni pandud.

Aga selle teisipidi-lugemisega oleme täna jõudnud ühe tähelepanuväärse punktini. Nimelt lõpetasime täna Harry Potteri seitsmenda osa. Mina siis juba teist korda, viis-kuus aastat tagasi lugesin ma terve sarja ka Kõrrekesele-Suurele Vennale ette. Väikevend on mõnes küsimuses väga põhjalik. Ta mitte ei küsi ainult sõnade ja isikute kohta, mis talle arusaamatud on, vaid ka kõik muu segaseks jääv tuleb alati läbi arutada, enne kui edasi lugeda.

Nii küsis ta mõned päevad tagasi selle nülitud lapse kohta seal Kings Crossi jaamas. Ma ise polnud kunagi sellest aru saanud, olin lihtsalt häiritud. Aga Kõrreke, meie pere suurim asjatundja, otsis internetist ning teatas, et tegu on varikätkiga. Vot siis!

Muidugi oli lugemise edenemise käigus vaja end ka teemaleheküljel sõõlata lasta. Nii siis selguski, et meie Väiekvennaga olemegi need kõige igavamad tüübid: You might belong in Hufflepuff, Where they are just and loyal, Those patient Hufflepuffs are true, And unafraid of toil. Selge on muidugi ka see, et Väikevennal oleks lemmikaineks raudselt maagiliste olendite hooldamine. Aga eks tal peatselt-kaheksasel ole veel aega ka. Nagunii ootab öökulliga saabuvat kutset.

Nukker on tegelikult see, et ma tunnen ise, et ka Väikevenna unejuttude lugemise aeg hakkab ühele poole saama. Sageli tahab ta lihtsalt mõnda telesaadet vaadata, näiteks eile vaatasid vennaga Bondi filmi. See, kui ühel päeval pole kellelegi unejuttu lugeda, on vist laste suuremaks ja iseseisvamaks saamise juures ainus tõeliselt kurb asi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s