Loomulikult, ka mina olen nõus kahe käega alla kirjutama Väikese Printsi sõnadele, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ja sellega olen ka nõus, et asjad, ka tähtsad asjad on ikkagi ainult asjad ja ei muud. Aga praegu tundub asjakohane ebaelulise ilukirjanduse asemel pigem Murphy seadusi meenutada.
Minul on katki auto. Auto helistas mulle ka (Mitte-Taavi isikus) ja ütles et katkist mootori andurit ei saa siinmail kusagilt, isegi lammutustest olevat ta uurinud, ja tellida tuleb originaaljupp. Noh, raha ja aeg, eks ole.
Ilma autota on vabal päeval ju täitsa tore. Kuigi näiteks, kui ma olen poes ja seal poes ei ole neid nõudepesumasina tablette, mida ma olen harjunud ostma ja kuhu on kirjutatud öko, siis ma ostan ikkagi ära need, mis seal poes on. Ja kui ma olen olnud nii mõtlematu, et pannud ühe ja sama poeskäigu ajal ostukärusse nii kartulid, piima kui ka meloni ning veel üht-teist nipet-näpet, siis taipan ma alles teisel pool kassaaparaati, et ma pean kogu selle kraami oma kandekotti mahutama ja kuidagi ka koju toimetama… Harjumise asi. Ja argipäevahommikuti on peale esimest hommikut, kui me Väikevennaga jalgratastel 7.59 kooli ette jõudsime, samas kandis elav kolleeg meid auto peale võtnud. Meil on olnud mitmeid harivaid veerandtunde, näiteks sai Väikevend (ja mina ka) teada, miks sirelilehed välja pungudes kleebivad ja muud elulist. Õpetajatega on väga huvitav vestelda!
Tegelikult on see auto ainult üks asi. Neid on meil veel.
Nii saabus – vist samal päeval, kui mina autotult koju naasesin – Suur Vend staadionilt ning näitas mulle nukralt oma prille. Pall oli vastu klaasi lennanud ning klaas raamist lahti. Prillipoest saadeti mind kullapoodi, kust prillipaar laserkeevitusse toimetatakse.
Aga lisaks prillidele on lastel ka telefonid. Ning kui Kõrreke mulle mõni aeg tagasi demonstreeris, kuidas tema telefon üldse käima ei lähe, viisin selle muidugi remonti. Nädalake hiljem tuli ka diagnoos: veekahjustus. Remondi eest küsiti kolmekohalist summat. (Ta kukkus, jah, vette, aga ma ei arvanud, et sellest. Üldse, isa pani selle kausi sinna radika alla. Ja sina ei öelnud mulle, kui sa kütmise ära lõpetasid.) Igal juhul lubas härra isa, et laps saab selle raha telefoni remondiks. Läksin siis täna kohale ning sain aru, et ilmselt on mõistlikum osta uus telefon, kuna vana eest tuleks lisaks remondikulule välja käia ka raha uue laadija ostmiseks – selle juhtme olevat kass puruks närinud.(?) Uus telefon sai siis täpselt isa poolt antud remondiraha eest, ja nagu ma aru saan, olevat parem veel kui eelmine. Soodsam, kuid vaieldamatult ebapedagoogilisem variant. Miks elu keeldub tänapäeval näitlikust õpetunnist, ah?
Ma muidugi ei tea, kuidas on see võimalik, aga ei Väikevend ega Nurr Siidikera pole minu kätte veel ainsatki katkist asja nõutul ilmel toimetanud. Küllap jõuavad veel.
Aga muidu oli tore nädal. Suurel Vennal oli Röövlitütar Ronja etendus kooli näiteringiga, Kõrrekesel kõnevõistlus, Väikevennal Jüripäeva jooks ning minu töö-juure pidu. Ma suure osa nädalast muudkui väntasin, ehk muutub säär sellest vähemalt siredamaks?
