Kui tänane päev oleks pilt, siis oleks seal Väikevenna seljast heidetud jope. (Mille mina muidugi terrassilt üles korjasin ning nagisse riputasin.) Soe, päikseline ja mis kõige tähtsam, vaba päev.
Oh, kui kohutavalt oli vaja seda päeva. Päeva tarviduseta kuhugi viia, kellelegi järele minna, kellelegi plaksutada, rääkimata kohustusest võtta ette järgmine pakk parandatavaid töid. Hommikul on hoopis teine värv, kui saad ilma äratuskellata ärgata.
Kui pead kogu aeg tubli olema, siis see väsitab kuidagi ära.
Kõige tublim meist oli muidugi Kõrreke, kes sai muusikaajaloo lõpueksamil kümne. (Väikevend isegi ei usukund, et selline hinne olemas on.) Isegi Mamma minetas hetkeks oma tavapärase lakkamatu kritiseerimiskombe ning ütles, et tubli tüdruk, väga süstemaatiline, kohe nagu professor. Kõrrekesele tegi see nalja – suur süstemaatilisus seisnenud selles, et jagas lood nendeks, mille ta ära tundis ja nendeks, mida (veel) ei tundnud. Aga tubli tüdruk muidugi.
Mamma viisime autoga koju, nii et õnneks ei jõudnud ta oma kriitikaga Kõrrekese ja Suure Venna kooli aulakontserdi kohta enam jätkata ka. Ja mulle seal meeldis. Laulud ja üldse. (Üldse tähendab, et on imepärane näha kõigi nende ilusate laste kasvamist. Mõndasid Kõrrekese klassikaaslasi tean ma juba lasteaiast. Nüüd on nad kaunid siredad neiud. Poisse ma vist kõiki enam ära ei tundnudki. (Need, kes on orkestris, tundsin ära pillide järgi.) Suure Venna klass laulis ühe laulu ka esimese klassi lastega – ning seal nad kõik reas seisid – Väikevenna sõbranna M, ning naabripoisid A ja R. Viimane tuli rõdule minuga rääkima, oli hästi viisakas – ülikond ja kollane lips muutsid tavapäraselt vaikse olekuga poisi äärmiselt väärikaks. Ja sealt rõdult oli hea lisaks esinejatele ka pealtvaatajaid – eriti meeldivad mulle vanemad, kes aasta aastalt ikka koos oma lastele plaksutamas käivad. Kooli endine direktor (ning Kõrrekese bioloogiaõpetaja) tegi muutumatult kõigist esinejaist pilte – ta teeb seda igal aastal. Korraks tekkis kurb meel, kui ma mõtlesin, et see on see maailm, kuhu Väikevend kuuluma ei hakka. Aga mis seal ikka. Meie kool, st minu ja Väikevenna oma, on jälle teistmoodi väga tore. Nii et see oli siis see laulud ja üldse.)
Väikevend oli samal ajal oma teise naabripoisi üheteistkümnendal sünnipäeval. Seal oli palju mängitud ning Väikevenna suureks rõõmuks oli M, tema suur juht ja õpetaja, valinud ta võistkondade moodustamisel enda kõrvale teiseks kapteniks. See oli tõesti suur au, nagu sa isegi aru saad.
Tänane päev on kulgenud suurepärases, absoluutselt suurepärases rütmis. See tähendab, et igaüks tegi, mida tahtis. Mina käisin koristasin pisut, käisin ujumas, magasin pika ja mõnusa lõunaune ning küpsetasin õhtuks õunakoogi. Kõrreke sai kokku oma Rootsis elava sõbrannaga, koos käidi uisutamas ning pärast tuldi meile. Ning kui ma küsisin Kõrrekeselt, et kas ta tuba polnud ehk liiga segamini sõbranna kutsumiseks, siis vastas mu tütar, et A tuba olevat igal juhul veel rohkem segamini. Seda on minul küll raske ette kujutada. Veel tellisime tütrele internetist lillelise suvekleidi. Suur Vend oli neli tundi staadionil ja pärast mängis arvutis. Väikevend läks kohe hommikul õue ja saabus sealt ehk poolt tundi tagasi. Isegi süüa oli vaevalt mahti.
Aa, ja siis ma tegin ära koduse töö, mille mu kaheksandikud mulle jätsid. (Õpetaja, te peate seda vaatama!) Seda on kõik muidugi juba ammu vaadanud, aga noh, nüüd siis lõpuks mina ka. Lõpp kiskus minu jaoks täitsa härdaks.
Selline päev siis. Ja selline nädal.
*Pealkiri on pärit Underi luuletusest Sinine terrass. Selle viimane rida kõlab see meeli uimastab kui õndsus mingi. Mu pinginaaber, kellele millegipärast luuletused väga meelde ei tahtnud jääda, õppis suure vaevaga luuetuse pähe, aga seda tunnis vastates unustas viimased sõnad ära. Hiljem muidugi on kogu muu luuletus ammu meelest läinud, aga need viimased sõnad on ikka meeles.
