Argipäeva idülliline pealeõuna

Kõrreke õpib muusikaajaloo lõputööks. See on väga tore, sest see tähendab, et ta kuulab väga palju väga ilusat muusikat. Lisaks oli meil veel tumedas šokolaadis tikreid ja sukaadi ning Väikevend viidud klassivenna sünnipäevale. Nii et saame segamatult mõnuleda.

Kõigil lugudel on nii igavad pealkirjad. No näiteks: 9. sümfoonia, d-moll.

Aa jaa, Beethoven, tunnen ma ära. Aga ma arvan, et kui näiteks kirjanikud oma lugudele viise kirjutaksid, oleksid need sama mannetud, kui heliloojate pandud pealkirjad.

Aga vaata näiteks impressioniste! Saab küll, kui tahab! on Kõrreke teismelisele omaselt resoluutne.

Siis sain palju huvitavat teada Haydni üllatussümfooniast. Pauk olevat seal selleks, et uinuvat ja seedivat õukonda ärkvel hoida. Selline ergutus kuluks ausalt öeldes ka mulle sageli pealeõunati ära.

Veel arutame, kuidas eristada Chopini valssi ja nokturni. Valsi algus on liuglev, tahaks justkui valssi tantsida. Aga nokturni järgi saaks Kõrrekese arvates tantsida pigem mingit hüppetantsu.

Kõige parem olevat aga ära tunda Schuberti Lõpetamata sümfooniat. See algavat nimelt köhimisega. Nii et kui sa ei tea veel, kuidas see kõlab, siis oota köhimist. Küllap tuleb ka Schuberti Lõpetamata sümfoonia, h-moll.