Aga Taavit ma ei leidnudki!

Ajastus poleks saanud olla parem ka siis, kui see oleks olnud täpselt planeeritud ja kooli tööplaani sisse kantud. Kõik õpilased tulid üksi ja paarikesi, mõni lihtsalt vaatas uudishimulikult, suur osa lehvitas, mitmed astusid ka ligi ja uurisid murelikult. No pole ju sugugi igapäevane, kui su õpetaja autot parasjagu rihmade abil treilerile tõmmatakse.

Väikevend seisis, nägu tõsine, koolikott seljas ning kunstiringis tehtud kukepilt käes. Ronisime mõlemad kabiini. Ilusa punase treileriga polnudki veel koolist koju sõitnud meist keegi – ei mina, Väikevend ega mu auto.

Lisaks oli saanud eelneva ööpäeva jooksul kogeda tõelisi tibihetki. Eelmisel päeval, kui oranž, kuid tundmatu märgutuli mu armatuurlaual süttis, põikasin sisse esimese garaaži juurde, millel oli silt väljas.

See on mootor, öeldi mulle. Aga et neil olevat just arvuti katki, siis saadeti mind kahe raudtee vahele Taavi juurde.

Vabandust, kas te olete Taavi, küsisin ühes paljudest garaažidest kahe raudtee vahel.

Meesisik, kes nägi välja nagu mõni poistebändi liige nii kaheksakümnendaist, ei olnud Taavi. Kuid vähemalt oli ta mees vajalike riistadega. Ta ütles, et see tuli ei tähenda, et ma sõita ei võiks ning leppisime aja kokku tänaseks pealelõunaks.

Tööle sain kenasti, võtsin veel teelolevast bussipeatusest kolleegigi peale. Aga pärast tööpäeva lõppu sõitis auto viiskümmend meetrit ning see oli kõik. Nüüd põlesid juba kõik tuled. Väikevend silmitses murelikult vaheldumisi nii mind kui oma kukepilti.

Helistasin mehele, kes juhtis, nagu peatselt selgus, punast treilerit.

Mis auto teil on?

Honda, vastasin.

Aga täpsemalt?

Roheline Honda!

No igal juhul leiti meid kooli parkla kõrvalt üles. (Selleks ajaks olid kõik mu õpilased meist mööda marssinud.)

Täpselt seitse minutit enne kokkulepitud aega pani treilerijuht meid selle garaaži juures, kust ma eile Taavit ei leidnud, maha. See Mitte-Taavi lubas mu auto ette võtta.

Korjasime Väikevennaga auto pealt kokku kõik oma kooli-, käe- ja vihikukotid ning kukepildi ning jalutasime koju. Koduni oli ehk kümmekond minutit jalutamist ning ilm oli absoluutselt suurepärane.

Nii et õhtul jalgrattaga trenni minna tundus täiesti tore mõte. Ja see oligi tore. Loodetavasti püsib veel kena rattasõiduilm ka lähipäevadel.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s