Kertu

Eile õhtul käisime vaatamas, pr Sehkendajaga koos. Algas kõik nagu süütu meelelahutus – kohvik ja jututund.

Aga kinos võttis asi teise pöörde. See pole enam see meeldib-ei-meeldi-teema. Filmide puhul, mis mõjuvad, ma olen varem ka hakanud järsku lõhnu tundma. Et tunnedki, kuidas lõhnab Villu kodu, kuidas lõhnab küla jaanitulel või haiglas.

Oh, ja see armastus. Kuidas see kohe tuleb ja tabab ja pääsu pole.

Muidugi saad mõistusega aru, et Kertu isal oli õigus, kui ta kirjeldas Kertu ja Villu lapse tulevikku. Kas just ses mõttes, et lapsest saab lollike, keda teised kividega pilluvad,aga laiemalt. Selline vastikult realistlik tulevikuprognoos. Sest joodik jääb joodikuks, ullike ullikekeseks, vägivaldur vägivaldseks, ja vähihaiged surevad. Vähemalt päris maailmas. Nii et muinasjutuliselt helge lõpp saab olla vaid hetk.

Aga vähemalt oskasid Villu ja Kertu oma hetkest rõõmu tunda.

Tervest saalitäiest nuttalöristajatest hoolimata.

Kes on näinud, palun öelge, kas ja kuidas te sellest filmist üle saite.

Advertisements

7 thoughts on “Kertu

  1. Ruth Maria ütles:

    Päris üle ilmselt ei saagi, aga paari päevaga läheb elu edasi ja lihtsalt unub see teema oma igapäevatoimetuste seas, et siis meenuda iga kord, kui kuskil mõni plakat või kellegi muljetamine ette tuleb. Igapäevatoimetuste kõrval kaob see tahaplaanile samuti, kui sellised teemad päriselus. Selle filmi ränk mõju seisneb minu jaoks selles jõuetus vihas ja kurbuses, mida tekitab arusaam, et see ei ole vaid mängufilm, niisuguseid asju juhtubki inimestega. Minu lähikondsete seas ei ole selliseid inimesi ja selliseid probleeme – vähemalt mitte nii sügavalt. Kripeldama jääb aga küsimus, et kui oleks, kas ma märkaks? Kui märkaks, kas ja mida ma ette võtaks?

    RM
    (ammune lugeja, esmakordne kommenteerija)

  2. Katrian ütles:

    Käisin kinos pühapäeval ja mõju kestab veel, sest see film kahtlemata puudutas inimlikult, lummas, pani kaasa elama. Mulle tegelikult väga meeldib, kui teos läheb hinge ja südamesse ning jääbki mõtetesse kauemaks.

    Tervitades
    Katrian

  3. sehkendaja ütles:

    Ma ei oleks midagi sellist oodanud. Ma ootasin ka pigem hea-halb skaalat. Olin täiega läbiraputatud. Ilus ja valus. Kunstil on ikka imelisi vahendeid. Ja Ilmar Raag väärib preemiat, et ta inimestele selle kinkis.

    • iibis ütles:

      Preemia koha pealt ei arva midagi. Küllap mõne Oscari, nt naispeaosa, saab see viimane WA film, “Blue Jasmine”, mida me Sinuga eelmisel korral vaatasime. Aga samas mind jätsid need WA teemad, valele ehitatud bisnis ja valele ehitatud armusuhted, absoluutselt isiklikult puudutamata. Erinevalt siis Ilmar Raagi “Kertust”.

  4. Kristiina ütles:

    See viimane küsimus on täpselt see õige- kuidas sellest filmist üle saada? Ma ei ole kunagi varem elus sellist tunnet nii tugevalt kogenud, et ma ei saa ühest filmist enda sees lahti. Jah, on olnud väga häid filme, millele olen mõelnud samal päeval ja veel järgmiselgi… aga 1,5 nädalat, sellega on hakkama saanud ainult Ilmar Raagi Kertu! Tegelikult ma ei tahagi sellest filmist endas lahti saada 🙂 Ma hoopis lähen vaatan seda veel 😉 Ei või iial teada, millal jälle midagi nii puudutavat ja erakordset ekraanile tuleb…

    Kristiina,
    vaikne harv lugeja

  5. luize ütles:

    Ma mõtlesin sama asja, et ma ei tahagi sellest filmist üle saada. Mul õed, kes käisid mujal vaatamas, olid ka vapustatud, et KUIDAS Raag seda küll teeb.
    Aga kuna paljude jaoks see ongi PÄRIS ELU, siis peab asja ikka ära unustama, muidu tuleb aga meelde ja ajab aga masenduma…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s